Te ei näe mind. Või siiski? Tea Lemberpuu näitusel Promenaadiviies võtab mind esmalt vastu lõhn, mis paarkümmend aastat tagasi oli kohvikutes ja baarides valdav, aga on nüüdseks kaduvikku vajunud. Nurgas asuval laval mängib võimendus rokihõngulist muusikat ning paar värvilist prožektorit reedavad, et pimedal ajal on siin hoopis teistsugune valgus. Polüesterkattega klaver. Baarilett. Selle kõrval vehib baaridaam hoogsalt märja harjaga, tõstab pilgu ja tervitab siis, et ootasin sind juba, astu edasi.
Tagasi üles
Back