Jorma korrastab oma professori mõtteid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu Ülikooli professor Peeter Hõrak sõbrunes laboris labradori retriiver Jormaga. Tartus käies lahutab Jorma oma sõbra meelt ja professor Hõrak kostitab teda sardelliga.

FOTO: Margus Ansu

Pole just palju koeri, keda mõnikord viib jalutama teadusilmas palju tsiteeritud professor. Labradori retriiver Jorma on üks neist haruldustest, kes võiks professor Peeter Hõrakuga arutleda, kuidas teaduslikult tõestada ilu ja tervise seost.



Teile puiklemata kuuletuvat Jormat vaadates ei tule pähegi, et koer pole teie oma. Miks teil endal koera ei ole?

Naine ei luba võtta. Selles pole midagi imelikku, inimesed on erinevad.
Mulle on koerad alati meeldinud. Eriti meeldib mulle Jorma, sest ta on niivõrd tark, tore ja unikaalne loom. Ei tea, kas tahaksingi endale mõnd teist koera.
Koer mõjub mulle väga hästi, temaga on hea mõtteid korrastada.

Kas rohevintidega, keda kinni püüate ja hiljem jälle lahti lasete, ei saa mõtteid korrastada?

Saab ikka, aga rohevindid aitavad meil töötada. Et korralik teadlane peab olema hästi laisk, siis oleme proovinud oma töö teha hästi lihtsaks: püüame vindid kinni, teeme paar-kolm kuud katseid ja siis viskame nad aknast välja. See on odavam, kui aastaringi katseloomi vivaariumis pidada.

Vindid peavad katsetele hästi vastu. Üks meie vint püüti Sõrves kinni, kuhu ta oli ilmselt pärast Soomes või Rootsis pesitsemist talvituma tulnud.

Mida te vintide peal uurite?

Lihtsalt öeldes püüame selgusele jõuda, kuidas on ilu ja tervis seotud.  
Vintide peal uurime aineid, mida linnud kasutavad enda ilusaks tegemiseks. Ühed sellised ained on taimsest toidust saadavad karotenoidid, mida linnud paigutavad kollaste ja punaste pigmentidena sulgedesse.

Kuid karotenoidid osalevad ka immuunsüsteemi regulatsioonis ja vähemalt in vitro on neil ainetel anti-oksüdantne funktsioon. Lihtsalt öeldes tähendab see, et linnud saavad karotenoide kasutada oma tervise edendamiseks ja välimuse reklaamimiseks.
 
Kas see tähendab, et mida ilusam, seda tervem?

Katsed vintidega tõestavad küll seda. Ühe katsega õnnestus meil tõestada, et kui linnud raviti terveks levinud sooleparasiitidest koksiididest, siis kasvatasid nad tunduvalt kollasemad suled kui need linnud, keda sooleparasiitidega kunstlikult nakatasime.

Sel hooajal tuli meil väga kenasti välja katse, kus saime vintide sabasuled üsna mustaks, kui süstisime neile  tähtsa antioksüdandi glutatiooni taset alandavat ainet. Selgus, et madal glutatiooni tase on lindudele väga oluline mustade melaniinipigmentide tootmiseks.

Aga miks tervis meid alt veab?

Oluline põhjus on see, et meie keskkond on niivõrd palju erinev sellest, kus oleme enamiku oma evolutsioonilisest ajaloost veetnud. Kiviajal kulus inimesel väga palju energiat toidu hankimiseks ja vaenlaste ehk kiskjate eest kaitsmiseks. Sel põhjusel tuli süüa rasvast ja magusat toitu.

Nüüd oleme selliste geenidega jõudnud keskkonda, kus liikumistarvet praktiliselt pole, aga samas on suhkrut ja rasva kõik kohad täis. Südame- ja veresoonkonna hädad ongi suuresti põhjustatud sellest, et me ei suuda nii kiiresti evolutsioneeruda. Ja samas: miks peaksimegi, sest maailmas on nälg suur probleem ka täna.

See on imelik: teeme vähem füüsilist tööd, liigume vähem, sööme rohkem kui vaja, kuid elame ju kauem kui kiviajal!

Kui inimene välja kujunes, ei elanud me tõenäoliselt vanemaks kui 40 aastat. Mis tähendab, et kõik, mis tabab meid pärast 40 eluaastat, on meie kehale evolutsiooniliselt uudne. Inimene pole loodudki nii vanaks elama. Võib öelda, et kõik, mis tuleb pärast 40 eluaastat, on kingitus.

Kuidas korrastate mõtteid siis, kui Jorma on oma pere juures Tallinnas?

Siis käin kalal Jormata. Rahaliselt on see üsna kulukas hobi. Aga harrastuskalamehest korüfee Erki Oppe on ütelnud, et kalal käimisele kulutatud päeva paneb vanajumal su elule juurde. Nii et need kulutused lähevad asja ette.

Kuidas teil näkkab?

Kord näkkab, kord mitte. Püütud kala suurusega ma kiidelda ei taha.
Kui tahan kiidelda, siis kiitlen  endiste ja praeguste kolleegide ning doktorantidega. Kõiges, mis olen teaduses saavutanud, võlgnen tänu neile. Mu praegused doktorandid Elin Sild ja Tuul Sarv on võrratud. Kui keegi pakuks mulle nende asemel kümmet keskmist teadurit, siis ma vahetuskaupa ei teeks.

Kas bioloogina olete hingelt keskkonnakaitsja?

Kindlasti on mul keskkonnakaitse koha pealt oma seisukohad. Eriti läheb mulle korda kodulinna keskkonnakaitse.

See kõlab ehk küüniliselt, aga kui mingit keskmist sorti haruldane taimeke ehitusele jalgu jääb, siis on see mulle väiksem probleem kui visuaalne reostus, mille tekitas Tartusse uus kaubamaja. See on minu keskkond, mida rahast pimestatud ärimehed jõhkralt ja küüniliselt reostavad. Olen väga närvis selle hävitamise pärast.

 
CV
• Sündinud 11. detsembril 1963 Tartus. Lõpetanud Tartu 5. keskkooli ja Tartu ülikooli bioloogi-zooloogina (1989). 1995. aastal kaitses doktorikraadi loomaökoloogia erialal.
• Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi loomaökoloogia õppetooli loomade füsioloogilise ökoloogia professor ja evolutsioonilise loomaökoloogia vanemteadur. TÜ bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse juhatuse liige, vastutab füsioloogia tugiteenistuse eest.
• Avaldanud 38 teaduslikku publikatsiooni, ta juhendamisel on kaitstud 4 doktoritööd. Peeter Hõrakut on ISI Web of Science'i andmetel tsiteeritud ligi 1000 korda.
• Abikaasa Rita Hõrak on TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi geneetika vanemteadur. Tütar Hanna õpib TÜs magistrantuuris molekulaarbioloogiat, poeg Hans tudeerib TÜs sotsiaalteadusi.

Tagasi üles