Tartu linnapea: olen valmis jätkama, seega on asi väsimusest kaugel

Urmas Kruuse Foto: Margus Ansu

Linnapea Urmas Kruuse ütles, et lõppenud aasta läks Tartul hästi, kuid kõik ei ole arenenud nii kiiresti, kui linlased on soovinud.

Kuidas teil aastavahetus möödus?

Päris hästi, üle tüki aja sain lastega pikalt koos olla, ka vanemate lastega, kes elavad Tallinnas iseseisvat elu. Uusaastaööl vaatasin rakette Emajõe kaldal. Väikesed lapsed magasid.

Kuidas läks Tartul aasta 2012?

Läks hästi. Mis see tähendab – kui vaatame eelarvet ja sisulisi asju, siis tekkis üle tüki aja positiivne ootus uueks tõusuks, nii finantsiliseks kui emotsionaalseks. Selle aasta linnaeelarve on kindlasti ajalooline, isegi suurem ülikooli eelarvest.

Ometigi näitas ka arutelu viimasel volikogu istungil, et king pitsitab õige mitut varvast. Juttu oli koolidest, sildadest ja uuest noortekeskusest. Eelmise aasta läbiv teema oli koolireform. Miks ei ole suutnud linn selgitada ei õpilastele ega hoolekogule, miks on vaja osta vana ja väsinud koolihoone?

Kui öelda lihtsas keeles, siis teeme seda laste parema hariduse nimel. Kui vaatame muid võimalusi, mida on mitmesugustes ringkondades arutatud, sealhulgas hoolekogus, näeme, et põhikooli lisandub üle 4000 lapse järgmise kaheksa aasta jooksul.

Põhikoolikohti on juurde vaja. Kui kõikides koolides oleksime jätkanud, nagu oli, oleksime jõudnud katastroofilisse olukorda. Meil on vaja kindlustada 150–170 uut klassikomplekti.

Kas olete nõus väitega, et linnavalitsus on koolireformi eesmärkide selgitamisel olnud liiga tagasihoidlik ja kas vähese suhtlemise probleem laieneb ka muudele küsimustele?

See on hästi huvitav. Olen nõus väitega, et liiga palju kommunikatsiooni pole kunagi liiga palju. Aga kui vaatame laiemalt, missugused arutelud on olnud volikogus, mida on lehes kirjutatud, mitu korda on linnavalitsuse liikmed kirjutanud, siis ma ei saa öelda, et seda on olnud vähe.

Koolireformi puhul on kõige olulisem, et anname lapsevanematele ja pedagoogidele selge sõnumi, mismoodi me edaspidi töötame. Ühes eelmises intervjuus ütlesin, et minu meelest me alustasime selle reformiga mõned aastad liiga hilja.

Varem kasutas vähemalt üks teie enda erakonnakaaslane ja hiljuti ka Keskerakonna liige Aadu Must ühes intervjuus kujundit, et Tartus ei ole peremeest kodus. Kas Tartul on praegu hea peremees?

Ma ei oska kommenteerida, mida Aadu Must sellega mõtles. Kui olime koalitsioonis, tundus talle, et peremees on kogu aeg kodus, ja rohkem, kui tema ise kodus oli.

Kui küsimus on, kas me teame linnavalitsuses, mida me teeme, mida on Tartus vaja teha, siis meil on väga selged kavad ja eesmärgid. Mõned asjad ei ole läinud nii kiiresti ja nii hästi, kui oleme unistanud ja lootnud. Aga me ei toimeta siin uisapäisa, ei ärka hommikul üles küsimusega, mida me nüüd tegema peame. Eesmärgid on fikseeritud mitmesugustes dokumentides, arengukavades, koalitsioonileppes.

Kui räägime rahast, siis isegi praegustes tingimustes on 38 protsenti eelarvest investeeringuid ja inimesed saavad palgatõusu. Lääne kolleegid imestavad, et need on uskumatud arvud.

Isegi kui Euroopa Liidult ei tuleks ühtegi senti abiraha, oleksime valmis investeerima üle kümne protsendi oma rahast, mis on tänapäeval väga korralik summa.

Aga miks siis sillad, mille kiire remondivajadus on olnud ilmne juba kümme aastat, on ikka remontimata?

Sildade kontsentratsioon Tartus on ajalooline paratamatus. Mingil hetkel lootsime, et võiksime selleks saada riigilt tuge.

Riigis on sama võimuliit mis Tartus, miks te ei suuda olukorda tulemuslikult selgitada?

Igasugune kohaliku omavalitsuse rahastus, kaasa arvatud Tartu rahastus, ei pea sõltuma valitsevast soodsast või ebasoodsast koalitsioonist. Raha peaks liikuma ka terve mõistuse kanali kaudu. Eeldasime, et Sõpruse sild, mis on kaitsestrateegiliselt oluline, võiks riigilt abi saada.

Arvestades kogu maksubaasi ja sildade hulka Tartus, ei saa sildu ilma riikliku toetuseta kindlasti nii kiiresti korda tehtud, kui on vaja. Praegu tegeleme sellega, et tagada sildade ohutus. Sellega on kõik korras.

Kui tõusis teemaks Tartu–Tallinna lennuliini sulgemine, ütlesite, et see tähendab Tartu provintsistamist. Mida linn on teinud, et Tartu ei provintsistuks?

Minu arvates on riigi strateegilises mõttes oluline, et rahvusvahelised ühendused Tartust toimiksid. Kas Tartu-suurune linn suudaks selle oma rahaga tagada? Kindlasti mitte.

Mida linn on teinud?

Linn on vahetanud kirju lennufirmadega, et saada teada, millised on hüpoteetilised võimalused lennuliikluse lisamiseks. Ärge unustage, et praegu saab Helsingisse lennata iga päev. Täielik provintsistumine oleks, kui ka see liin ära kaoks.

Muidugi, ilmselt kui Tallinna sõidaks rong 160–180 kilomeetrit tunnis, ei arutaks me lennuliikluse teemat nii, nagu see praegu on üleval.

Millal me Riia rongi saame?

Seda peab küsima Juhan Partsi käest.

Aga millal Tartu saab tasuta bussiliinid?

Meie praegune kontseptsioon on vastupidine sellele, mida tehakse enne valimisi Tallinnas. Mõte on olnud, et linna dotatsiooni ja mõistliku piletihinnaga oleme toonud uued bussid. Teenuse kvaliteedi paranedes kasvab rahulolu, piletitulu ja reisijate hulk. Tallinn loodab meelitada tasuta bussidega.

Kas te olete loobunud selle koalitsioonilepingu punkti täitmisest?

See punkt on klausliga ja osaliselt on see täidetud, sest Tartus on kaks tasuta bussiliini. Üks kesklinn–Prisma, teine kesklinn–Lõunakeskus. Kuigi need avas erasektor, võime linna kontekstis öelda, et teatud tasuta liinid meil on.

Bussid on tipptundidel väga ülerahvastatud, kuidas linn tänavu seda probleemi lahendab?

Kindlasti püüame lähiaastail liinidele busse juurde tuua, aga see peaks käima koos liinivõrgu analüüsiga.

Mõned opositsioonipoliitikud on öelnud, et võibolla tasuta sõitjad ehk pensionärid ei peaks hommikusel tipptunnil bussiga liikuma. Seda mina õigeks ei pea. Siis peaksime ütlema ka vanaemale, kes läheb lapselapsi hoidma, et ära sa hommikul sõida. Osta sel kellaajal pilet. Me ei tohiks inimest nii diskrimineerida.

Autovaba liikumise seisukohalt on vajalik, et kõnniteed oleksid heas korras. Peaminister kritiseeris kohtumisel maakonnalehtede esindajatega Tartu kõnniteede olukorda ja remondiprogrammi puudumist.

Pigem on ta kritiseerinud mõnda Tammelinna lõiku kui üldist tänavate olukorda. Aga meil on tegelikult olemas selline programm, mis alustas eelmisel aastal.

Olen ka varem öelnud, et järgmisel perioodil tuleb investeerida rohkem kõnniteedesse. Ka lasteaedadesse ja koolidesse.

Eelmine linnaarhitekt on välja pakkunud, et Emajõe kaldale võiks valada betoonist vaateplatvormi, kuid linnakodanik Kalle Kulbok on selle vastu kuude viisi lahingut pidanud. Kas Kalle Kulboki võitlused vääriksid linna tunnustust?

Olen alati öelnud, et aktiivne linnakodanik on parem kui passiivne kodanik. Aga see, kui linnavalitsus ühelt poolt ja linnakodanik teiselt poolt ütleb oma seisukoha välja, ei tähenda, et õiguslikus mõttes on tõde ühel või teisel poolel a priori sada protsenti.

Kulboki välja öeldud mõtted ei piirdu ainult sellega, mis puudutab ühte võimalikku platvormi või puid nende ümber, vaid ka seda, kas ja kelle huvides neid tehakse. Ma arvan, et seal on palju emotsionaalseid spekulatsioone, millel pole mingit tõepõhja all.

Linn on viimastel aastatel panustanud päris palju raha kesklinna kujundusse, aga saanud tulemuseks lahendused, mis kipuvad lagunema või rikki minema, näiteks Rüütli ja Küüni tänaval valgustus jms, Fortuuna kaldapealse platvormid ei olnud vandaalikindlad. Kes vastutab?

Saan aru, miks te peate neid küsimusi küsima, aga miks te selle kohta nii tihti küsite? Peaks pöörduma vandaalide poole ja küsima, miks nad lõhuvad.

Võiksime vandaalikindlatena ehitada betoonist, aga see ei ole esteetiline ega mõistlik. Neid projekte ellu viies tahaksime anda ka esteetilist välimust, uudsust, mingit mõtet, mis on midagi enamat kui lihtsalt funktsionaalne, aga me ei saa vältida riski, et leidub pahatahtlikke inimesi.

Kui me räägime tänava sisse ehitatud valgustusest, siis minu seisukoht on, et see meie ilmastikutingimustega ei sobi. Oleme siin spetsialistide meelevallas, kes hanke ajal ütlevad, jah, see peab vastu. Aga elu näitab teistsugust. Need süsteemid ei ole osutunud vastupidavaks.

Ma saan aru, miks neid küsimusi esitatakse poliitikule, sest üldjuhul ei mäleta keegi seda spetsialisti, kes nõu andis. Aga mäletatakse linnavalitsust, kes tegi.

Vähesed inimesed mäletavad, et Riia mäele ehitati purskkaev. See maksis päris palju raha, aga see ei tööta.

Ma ei ole selle purskkaevu ehituse juures olnud, aga arvan, et pikas perspektiivis üritaksime selle ikkagi tööle saada ja see hakkaks mingil hetkel oma funktsiooni täitma.

Praegustes tingimustes on selle käigushoidmine lihtsalt niivõrd ebamõistlik ja kallis, aga see ei tähenda, et me matame selle mõtte täiesti maha.

Võibolla on see märk sellest, et järgneval perioodil oleks mõistlik rohkem panustada olemasoleva infrastruktuuri kordategemisse.

POLIITIKA

Kuigi Reformierakonna toetusprotsent on langenud viimase kolme aasta madalaimale tasemele ning Tartus on erakond kohalikel valimistel kaotanud järjest kohti, ei muretse Urmas Kruuse mandaadi saamise pärast sügisel.     

Eelmise poliitika-aasta märksõna oli Silver Meikar. Kuidas teie hääletasite, kui Reformierakonna juhatus arutas Tallinnas Meikari personaalküsimust?

Kui õigesti mäletan, siis erakonna esimees väljendas juhatuse ühehäälset seisukohta. Kusjuures seda küsimust vist isegi ei hääletatud hääletamise mõttes, vaid keegi ei olnud selle vastu, et ta erakonnast välja heita.

Reformierakondlaste väljaütlemistes on sellest ajast peale toimunud mitmeid tunnetuslikke muutusi.  Kas teie suhtumine on muutunud?

Selle juhtumi puhul on üks viga tehtud, seda on käsitletud liiga mustvalgelt. Ma ei mäleta ühtegi juhatust, üldkogu või erakonna volikogu, kus Silver Meikar oleks tulnud ja öelnud, et tal on selline probleem.

Ma arvan, et nendel inimestel, kes organisatsioonis koos töötavad, oli emotsionaalselt väga keeruline töötada edasi inimesega, kes ei ole julgenud oma muret erakonnas avalikult välja öelda. Seetõttu oli see inimlikul tasandil täiesti paratamatu otsus. See ei ole seotud sellega, et peaksime represseerima inimesi, kes julgevad avalikult midagi välja öelda. Kaugel sellest!

Kui käsitleda seda teaduslikus või vilepuhumise võtmes, siis küsis ju ka Margit Sutrop, et kas selle vormi puhul, mille Silver Meikar valis, oli maksimaalselt arvestatud sellega, et teha vähem kahju inimestele, kes seda ei vääri. Sellist artiklit kirjutades pead sa teadma, et sa jääd sõna sõna vastu.

Kuivõrd üleriigilised skandaalid mõjutavad Reformierakonda Tartus?

Iga skandaal mõjutab. Kui me vaatame viimast uuringut, mis avaldati seoses valitsuse ja erakondade reitinguga, siis paistis sealt välja üks asi. Kohalike omavalitsuste usaldus on ikkagi selgelt suurem. See on märk sellest, et kohaliku tasandi hinnangud tulevad hoopis muude asjade kaudu.

Me oleme üritanud seda ka laiemas võtmes öelda, et kohalikul tasandil ei pea alati sõltuma riigi poliitikast. Inimesed on kohalikule poliitikale selgelt lähemal ja mõistavad ka persoone. Ükskõik kas nad on volikogu või linnavalitsuse liikmed. Neil on palju rohkem võimalusi igapäevaselt suhelda.

Valitsuse ja riigikoguga on rahval võimalus suhelda hästi kaugelt. Käisin sellel koosolekul, mis oli Raekoja platsil. Ma peangi linnajuhina julgema minna rahva hulka siis, kui nad tahavad mind kiita, ja siis, kui nad tahavad mulle vastu nägu lüüa. Seesama teema oli streikide ajal. Ma ei jooksnud ühestki piketist mööda ega valinud tagaust. Pean suhtlema isegi siis, kui see on emotsionaalselt väga raske.

Jah, võib-olla mõned otsused, mis linna tasandil on tehtud, võivad kõigile mitte väga meeldida, aga see on üks osa demokraatiast.  

Volikogu esimees Mihhail Lotman ütles eelmise aasta lõpus intervjuus, et mõned inimesed volikogus on pärit kuu pealt. Olete nõus kriitikaga, et mõned volikogu liikmed ei ole päris adekvaatsed?

Me peaks siis defineerima, mida tähendab kuu pealt ja mida tähendab adekvaatne ja mitteadekvaatne. Ma arvan, et iga rahvaasemik, kes on valitud, on oma olemuselt adekvaatne. Ta peab vastutama iga oma sõna eest, mida ta ütleb.

Kui nendele inimestele, kes teda volikokku valisid, tundub, et see inimene pole käitunud ja neid esindanud nii, nagu nad eeldasid, siis järgmine kord nad tema poolt ei hääleta.

Ma arvan, et mina ei peaks andma hinnangut ühelegi volikogu liikmele, kas ta on adekvaatne või mitte, selle hinnangu annab alati rahvas oma mandaadi kaudu. See puudutab ka mind.

Kas te muretsete selle pärast?

Ma ei muretse sellepärast, et ma ei saa mandaati. Muretsen hoopis teiste asjade pärast. Kui te küsite seda eelarve kontekstis, siis eelmine aasta tervikuna ja tänavuse aasta eelarve tegemine on olnud emotsionaalselt ja sisuliselt kõige keerulisemad ja raskemad ning võtnud piltlikult öeldes mitmeid unetuid öid.

Reformierakond on kohalikel valimistel kaotanud Tartus järjest kohti. Kuidas sel sügisel läheb?

See kohtade kadu on seotud mitmete asjaoludega. Seda ei saa võrrelda 2002. aastaga, kui erakondade hulk oli teine. Peame lähtuma ikkagi sellest, et oleme olnud juhtiv erakond Tartus üle kümne aasta ja oleme seda jätkuvalt. Selles mõttes midagi hullu ei ole juhtunud.

Teine asi on see, et mina isiklikult olen alati pooldanud koalitsioonivalitsust. Minule ei meeldiks ühe partei võim ei kohalikul ega riigi tasandil. See pole laiemas võtmes mõistlik.

Kui kohtade arv väheneb, on see hinnang teie tööle?

Valija annab hinnangu sellega, et kui Reformierakond võidab valimised, siis suurem osa inimesi näeb, et Reformierakonna juhtimisel on läinud asjad normaalselt ja sellega võib rahul olla, ning selle järgi tuleb mandaat.

Aga toetusprotsendi vähenemine?

Mina neid toetusenumbreid väga ei jälgi. Tibusid loetakse alati sügisel.

Arvate, et praegused küsitlused sügisest valimistulemust ei peegelda?

Kaudselt kindlasti võivad mõjutada, aga ma ei peaks selle pärast muretsema. Ma peaks muretsema nende asjade pärast, mida me linnas teeme. Et eelarve oleks hoitud, sotsiaaltoetused korras ja koolimajad soojad.

Kui te küsite, kas ma muretsen enda pärast, siis linnajuhi ja inimesena tunnen ma väga suurt vastutust. See, mida inimesed on juba mulle usaldanud, on olnud personaalselt väga suur tunnustus, ja laiemas mõttes kogu Reformierakonnale. Ma ei saa seda alahinnata.

See oli ka üks põhjus, miks ma 2011. aastal ei läinud ära riigikokku. Ma tunnetasin vastutust käsikäes usaldusega ja minu jaoks oleks see olnud põgenemine. Aga et kas ma peaksin paaniliselt võimust kinni hoidma, nagu ma ei saaks millegi muuga elus hakkama, seda kindlasti mitte.

Kui te sügisel osutute taas valituks ja jätkate linnapeana, kas kavatsete selle ametiaja lõpuni töötada?

Ma pole selle küsimuse peale mõelnud. Ma olen valmis kandideerima linnapeaks ja kui erakond selle ka ametlikult kinnitab, siis ma vaatan kindlasti pikka perspektiivi. Praegu on kohaliku omavalitsuse aeg neli aastat, see on piisavalt pikk aeg. Aga ma ei tahaks seda ette ennustada.

Teil saab kevadel kuus aastat Tartu linnapeana. Kas väsimust ei tunne?

Minu väsimusega on suhteliselt lihtne. Kui ma seda tunnen, siis ma ütlen seda linnarahvale ja astun tagasi. Aga see, et ma olen valmis kandideerima, tähendab, et väsimusest on asi kaugel.

Kas Reformierakonna riigikogu liikmed kandideerivad sügisestel kohalikel valimistel Tartus?

Minu meelest võiksid kõik riigikokku valitud inimesed osaleda kohalikel valimistel. Ma lähtun siin printsiibist, et nad on valitud sellest kogukonnast, nad on muretsenud ka kohalike asjade eest. Aga see sõltub nende enda tahtest. Ma ei pea õigeks, et võtame erakonna volikogu tasandil vastu otsuse, et kõik peavad kandideerima.

Kas tahaksite, et teie jalajälg oleks Tartu Teerajajate alleel?

Jalajälje üle otsustavad kas tulevased põlved või otsustajad. Ma ütlesin oma esimeses intervjuus Tartu Postimehele seda, et ma ei taha tulla siia kergelt potsatama ja ajama mingit oma asja. See ei olnud lihtsalt üks fraas, vaid sellel on sügavam mõte.

Kui teha tööd ainult selle nimel, et saada endale üks jalajälg, siis on üsna lihtne libastuda ja ebaõnnestuda. Aga kui sa teed tööd südame, armastuse ja pühendumusega, siis ühel hetkel võidakse avastada, et sa oled inimeste südamesse või ka linna jätnud mingi jälje.

Kui rääkida linnapea rollist ja linna arengust, siis ma olen veendunud, et igal linnapeal on oluline roll konkreetsel ajal. Linnapeaks olemine tähendabki seda, et mingi perioodi tagant tulevad uued inimesed ja veavad vankrit edasi.