Muhvi kärts furgoon taastus lammutuses

Vanatehnikaklubi Levatek liikmed putitasid tartlasele Margus Guitarile kuuluva 1967. aasta Volvo B210 Dueti üles veoautolammutuses. Foto: Sille Annuk

Nagu punane nool sööstab Trummeli veoauto-lammutuse nime kandva garaaži ette 1967. aasta Volvo B210 Duett. Nii ilus Muhvi auto! Ega te, mehed, ometi mõtle sellega midagi halba teha?

«Ei, meil on siin selline lammutus, et tänapäeva asjad teeme tükkideks ja vanad paneme kokku,» rahustab Muhvi furgooni meenutavast Volvost välja astuv veoautolammutuse omanik Allar Guitor.

Mees räägib tõtt: garaaži kõrval seisab tal näiteks 1964. aastast pärinev üles vuntsitud tõsine tööloom, veoauto Volvo N86, millega peremees juba kümme aastat mutta kinni jäänud veoautosid välja sikutab. Kui vaja, siis pukseerib ta selle Volvoga vedru välja visanud metsaveoauto ka linna remonti.

Garaažis kiiskab pärlmutter-meresinine musta nahksisuga Adler Junior aastast 1938, loomulikult täitsa töökorras. Adleri kõrval on midagi, millest heal juhul ehk paari aasta pärast saab auto ehk 1927. aastal valminud Fiat 503. Vaadates seda vähest, mis praegu sellest Fiatist olemas on, tekib küsimus, kas ikka on mõtet.

Muidugi on, sellest saab väga ilus auto, kinnitavad vene aja lõpus hingusele läinud vanasõidukiteklubist Unic välja kasvanud ja 1995. aastal rajatud vanatehnikaklubi Levatek liige Allar Guitor, klubi president, elupõline bussijuht Heino Jaanus ning Eesti Maaülikooli heakorragrupi juht ja Levateki asepresident Väino Peebo.

Diivanist pehmem

Nii need kolm kui ka ülejäänud ligi 40 Levatekki kuuluvat meest teavad, mida räägivad, sest nad kõik on poisikesest peast õliste kätega vanade sõidukite kallal nokitsenud.

Aastatega on mehed leidnud ja üles putitanud nii palju vanu sõiduriistu, et koju ei mahu need enam ära. Sellepärast leiamegi Jaanuste pereauto hoopis bussifirma GoBus garaažist. Musta iluduse tagaosa on Rubensi naiste moodi pringilt vormikas, auto nina aga terav nagu vene hurdal.

«ZIS 110,» tutvustab Jaanus oma kätetööd. Gorki autotehases 1955. aastal valminud ja pärast seda aastaid Moskva laiadel tänavatel vuranud tähtsate punaninade limusiin läkastab esiti, kuid pärast paari jõrra-võrrat võtab kuueliitrine mootor hääled sisse ja tuksub ilusti nagu ema süda.

Teeme saja kilomeetri peale ligi 30 liitrit bensiini võtva pereautoga tiiru GoBusi hoovil. Ausõna, ka maailma pikimate jalgadega inimesel jääks selle ZISi tagaistmel ruumi üle. Ja see tagaiste ise! Tänapäeval ei tehta nii pehmeid ja vetruvaid diivaneidki. «Selle auto tagaistmel on kanasulgedega padjad katteriide all, nii nagu olema peab,» muheleb Jaanus.

Sealsamas GoBusi õuel klantsivad Jaanuse taastatud 1972. aasta Ikarus Lux ja 1942. aastal Austrias valminud Saureri buss. «Täitsa korras, ülevaatus tehtud ja puha,» patsutab vana bussijuht Saureri pikka nina. Selle sakslaste vana bussi olevat Kura kotist Tartusse toonud bussipargi kunagine peainsener Karl Sahk.

Punane Saurer vuras reisijaid vedades aastaid maksimaalse kiirusega 60 kilomeetrit tunnis Tartu ja Viljandi vahet, hiljem sõidutati sellega Vanemuise näitlejaid. Kui paremad bussid peale tulid, sai Saurerist ehitussoojak. Levateki mehed avastasid Saureri 1980. aastal Võru keskhaigla ehituselt ja puhusid sellele elu sisse.

Järgmises garaažis selgub, et GoBusi juhatuse esimees Aivo Pärn on juba poisikesest peale autosid taastanud. Ühes garaažis seisab Pärnal ümarate vormidega hele Opel Kadett (1939), mille järgi Nõukogude autotööstus tegi oma Moskvitš 400.

Selle kõrval on restaureerimist ootav autovrakk. «1939. aasta BMW 335,» tutvustab Peebo. «Väga ilus auto, kabriolett.» Kabrioletist pole muidugi jälgegi, sest vene ajal on hakkajad mehed sellele korraliku katuse peale meisterdanud.

Küsimuse peale, kui palju selle BMW taastamine maksma läheb, vangutavad Jaanus ja Peebo esiti päid ja kostavad, et alla saja tuhande krooni ei mängi kindlasti välja.

Kõrvalgaraažis on veel üht-teist: kiiskavmust BMW 326 (1940), sõjatrofee Opel Capital (1939), meeletu laev Opel Admiral (1968) ja GoBusi ühe juhi Valter Keisi külgkorviga tsikkel K-750.

Vaja on muuseumi

Garaažist garaaži käies selgub, et Levatek ajab juba tükk aega vanasõidukite muuseumi rajamise asja. «Tartu linn on lubanud muuseumi rajamiseks Raadile maad,» räägib Peebo.

Juba praegu oleks Levatekil muuseumi välja panna ligi 70 autot-mootorratast. Levateki meeste käes on ka Eesti vanimad taastatud autod: maaülikooli kunagisele sõiduõpetaja Jakob Lõhmusele kuulub 1925. aasta Mathis ja iga töö peale meister tartlane Silver Anton teeb mõnikord sõitu 1925. aastal valminud Renault’ga.

Seni, kuni muuseumiplaan susiseb, tulevad Levateki mehed oma masinatega aeg-ajalt lihtsalt niisama rahva sekka. Näiteks reede pärastlõunal kell kaks näeb neid Raadil Jõhvi-Tartu-Valga maantee remondi pidulikul lõpetamisel.