Profirattur loodab finišisse joosta

Kolmapäeval Lossi tõusu harjutanud Adam Illingworth arvas, et suurt trenni ta enam enne maratoni ei tee. Võibolla teeb ta täna väikse ringi ja venitab põhjalikult, et homme valmis olla. Foto: Sille Annuk

27-aastane Adam Illingworth on endine profijalgrattur, kes homme stardib elu esimesel jooksumaratonil. Et trennikilomeetreid on kogunenud rohkem ratta seljas, siis oli ta veidi ebalev, kuid loodab siiski, et suudab alustatu ka lõpule viia.

Maratoni läbimise mõte on Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit mehel peas küpsenud juba aastaid, kuid nüüd, kui see talle koju kätte toodi, ei olnud enam kahtlust. «Eks see midagi sellist ole, mida kunagi lapselastele rääkida,» naeris ta ja mõtiskles, millised ilmakindlad riided valida, et vihma käes jahe ei hakkaks.

Homme kavatseb ta ärgata kell kuus, et jõuaks rahulikult süüa ja enne jooksmist veel leiva luusse lasta, sest start on juba kell üheksa.

Stardipaika sõidab ta jalgrattaga, et nii ka veidi lihaseid soojendada. Et vältida surnud punkti ehk enese kinnijooksmist, kavatseb ta süüa energiabatoone.

«See pidi nagu sein ette tulema, seda ma tõesti pelgan,» selgitas ta.

Maratoni plaani võttes ta küll vestles tuttavate jooksjatega, kuid nende nõu pole praktikas eriti kasutust leidnud. Jooksukilomeetreid pole palju kogunenud, sest suve veetis Adam Illingworth pigem maastikuratta seljas Samsungi rattamaratonide sarja etappe läbides.

Eestisse sattus kauge kodumaaga mees samuti jalgrattaspordi kaudu. Ta juhtus samasse Prantsuse klubisse eestlase Allan Orasega, kes kutsus teda 2006. aastal Saaremaa velotuurile pedaalima.

Pärast seda veetis ta siin veel mõne puhkuse ja lõpuks 2009. aastal jäigi. Eesti keeltki harjutab ta hoogsalt ega plaani lähiajal lahkuda.

Soola vajadusest

Jooksjate seas saab homme tuvastada ka neli õhupalliga tempomeistrit, kellele sappa võtta, et kindla ajaga lõpetada, kuid Playtechis kliendihaldurina leiba teeniv Adam Illing­worth muigas seepeale, et aeg ei ole eesmärk, sest eelkõige tahab ta lihtsalt jõuda lõpuni joosta.

Mees on rajaga tutvumas käinud, kuid Luunja kandis, kus rada lookleb põldude vahel, sattus ta ühe talu lähedale, mille juures luusis suur koer.

«Ta haukus ja tundus vihane, nii et ma pöörasin tagasi,» jutustas Illingworth ja arutles, kas nüüd võistluse ajaks on koer ketti pandud või mismoodi tagatakse, et koer jooksjaid ei ründaks.

Varem on Illingworth loomulikult sõitnud mitmesugustel rattaüritustel, seal on ta enamasti eesotsas, kus haaratakse vaid vee- või energiajoogipudel. Toidupunktides pakutava kraamiga sai ta tuttavaks alles kevadisel jooksumaratonil.

«Algul mõtlesin küll, et kes see sööb paljast soola, aga pärast läks endalgi vaja,» rääkis ta muigelsui kevadisest kogemusest, kui peatus igas punktis ja sõi lõpuks isegi rosinakuklit. Soolakurgi pakkumise fenomen jäi talle siiski veidi võõraks.

Suusatamise ootel

Eelmisel talvel ostis sportlik IT-mees omale elu esimesed suusad ning mõtles ka suusamaratonile minna, kuid mõtles siiski ümber, sest oli selleks ajaks suuskadel liuglemist harjutanud alles kaks nädalat.

Sel talvel kavatseb ta aga kindla peale Otepäält Elvasse suusatada ning õigupoolest oleks see alles esimene osa kogu nelikürituse läbimise plaanist.

«Jooksmist ma juba natuke pelgan, aga suusatamise suhtes olen väga põnevil,» rääkis Illingworth õhinaga. Ta loodab, et lumi tuleb sel aastal varakult, sest eelmisel talvel keskendus ta rohkem vabatehnikale ja peab nüüd hakkama hooga klassikastiili harjutama.

Eesti spordimaailmas imetleb Illingworth seda, et võistlused tunduvad tihti pigem sõpruskonna kogunemiste kui pingeliste mõõduvõttudena.

Küllap kohtab ta hommegi rajal palju tuttavaid, sest eilseks oli pikale distantsile registreerunuid 533 ning lühemale kokku 1203 jooksjat ja kepikõndijat.