Kakssada töötundi ja kuhjaga armastust

Angelika Nöps eelmisel sügisel Tallinnas mardilaadal, kus tal kübarapitsi niplamine alles käsil oli.

FOTO: Liis Treimann

Kui Angelika Nöps asus oma ristitütre Karlotta pitskübarat võistlusele «Teeme oma pea-asja» saatma, pani ta sellele juurde selgituskirja.

«Eesti rahvakunstis leidub mustreid, mida tuntakse ära une pealt,» seisab kirja alguses. «See kübar on valmistatud mitte väga levinud tehnikas – niplispitsis. Lisaks on püütud selle loomisel leida muster, mida esialgu ei seostakski rahvakunstiga. Aga ka see muster on leitud Eesti Rahva Muuseumi kogudest ning pärineb Rõuge kihelkonnast.»

ERMi legendi kohaselt on originaaleseme valmistanud Ann Vildo, kes müüs tanu muuseumile 1920. aastal 25 marga eest. Ülestähenduste kohaselt on Ann Vildo seda tanu 1920. aastal ise ka kandnud.

Kuigi sama mustriga originaalpits kuulub üle-eelmisel ja eelmisel sajandil elanud naise tanule, on 2012. aastal sündinud samast mustrist kübar, mida sobib väikesel tüdrukul kanda ükskõik millisel suvisel pidulikul sündmusel.

Nüüdne kübar on valmistatud linasest naturaalvalgest niidist, mis on lähedane algsele materjalile.

Peakate koosneb kolmest detailist, igaühe valmistamiseks läks Angelika Nöpsil vaja 34 paari pulki. Kübara kudumiseks kulus kakssada töötundi.

Küsimuse peale, mida võiks maksta niisugune niplispitsist kübar praegu, kukuvad Angelika Nöpsil käed sülle.

«Võimatu öelda,» arvab ta. «Materjali justkui ei kulugi, aga see aeg ... Lisaks emotsionaalne külg.»

Ta märgib veel, et niplis­pitsist esemeid niisama müügiks teha polegi mõtet, kuna nende hinda niikuinii ei mõisteta. Küll võib niplispitsiga vääristada rõivaesemeid või kodutekstiili tellimise peale, leppides kundega täpselt kokku, mida ta soovib ja kui palju on nõus selle eest maksma.

Tagasi üles