Pärast 20 aastat taas suuskadel. Tõeline maraton käib võidu päikeseloojanguga

Arulast startis lühemale distantsile väga kirju seltskond.

FOTO: Risto Mets

Ilm. Laupäevane soe hävitas maapinda katvat lumikatet kui piraajaparv vette kukkunud rümpa. Õudne! Mis olud valitsevad Tartu maratoni rajal stardipäeva hommikul? See mõte ei andnud rahu ka pühapäeval stardi poole sõites. Tsiteerides endist head kolleegi Jüri Saart, siis Otepääle sõites tundus uskumatu, et maraton võiks toimuda. Rajal tundus aga uskumatu, et keegi võis selles kahelda.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tõsi, viimased 16 kilomeetrit pakkusid siiski rohkem jää- kui lumerada. Kaks laupäevast kevadist ilma enne maratoni oleks tähendanud, et maraton saanuks otsa Palul. Aga öine külm parandas haavad ja mullaseid kohti rajal peaaegu polnudki.

Start. Et ma pole suusatamisega viimased 20 aastat tegelenud, läksin nii-öelda lastedistantsile (31 kilomeetrit). Ja kohe kõige lõppu, et tippsõitjatele jalgu ei jääks. Starti tuli pehmelt öeldes kirev seltskond. Tennisepall, karumõmm, kunstlokkidega kaunitar ning ohtralt retrovendi puusuuskadel. Kes osanuks arvata, et paljud neist ei julge mäest üldse alla sõita?

Tagasi üles
Back