Jooksuhuvilised näitlejad Tanel Jonas, Riho Kütsar ja Veikko Täär otsustasid lavastaja Tiit Palu juhtimisel teha Tartu botaanikaaias jooksuteatrit.
Näitlejad jooksevad läbi romaani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuse aluseks on võetud Mats Traadi romaan «Tants aurukatla ümber», mis käsitleb ühiskondlike murranguaegade Eesti maaelu, mitmeid karaktereid ja olustikku. Asjaosaliste kavatsusest kogu etenduse ajal joosta ning nii eristuda tänavuse suveteatri masstoodangust võis lugeda juba eeltutvustusest. Ja nii ongi.
Mängupaigana kasutatava alpinaariumi nõlvaku harjale ilmuvad rivistatult neli dressides meest. Taustaks kõlab eesti heliloojate loomingut, mille müstilis-dramaatilised noodid löövad orus kaikuma juba enne etenduse algust. Helilavastajaks on Janek Kivi.
Jooks publiku ees ja ümber
Lühiajalisele seisakule järgneb kerge sörk. Näitlejad teevad alla jõudes ümber publiku mõned tiirud. Siis võtab jutulõnga üles Jonas, kandes ette ühe katkendi teose algusest. Vahepeal hargnevad jooksjad mööda orgu laiali. Seejärel esitab Kütsar sündmustega edasi minnes järgmise lõigu jne, kuni jõuab kord jälle Jonase kätte.
Midagi rohkemat selles natuke üle tunni kestvas ja kuuldemänguteatriga sarnanevas lavastuses ei toimugi – näitlejad lihtsalt jooksevad ja kannavad samal ajal kordamööda ette valitud lõike romaanist, andes nii kokkuvõtlikult edasi selle sisu.
Vahepeal toimetavad publiku vaateväljas Kristel Leesmend ja Raivo Adlas. Nende sõnatu tegevus meenutab rohkem taidlust, mis jätab külmaks ja mida on raske viia kooskõlla jooksjate esitatava tekstiga.
Usun, et algul võis idee panna end niisuguse eksperimendiga proovile tunduda trupile huvitav. Ma ei arvagi, et jooksmine – üldsegi mitte lühidalt – ja ühtaegu teksti esitamine kerge oleks. Kuulamine ja istumine kõvadel puupinkidel kujunes aga tapvalt igavaks ja piinarikkaks.
Hea idee kehv teostus
Publik ja ümberringi toimuv moodustasid kaks eraldiseisvat maailma, mille vahel puudus kontakt. Nii nagu olid üksi pikamaajooksjad, olid seda ka vaatajad.
Terviklikkuse asemel valitses fragmentaarsus, veniv ja tüütu. Kas peitub selle põhjus lühikeseks jäänud prooviperioodi taga?
Jääb arusaamatuks, miks selline asi üldse lavale toodi. Kas selleks, et näidata, kuidas treenitud mehed end üha paremasse vormi ajavad?
Müts maha sellise vastupidavuse ja töökuse ees, aurukatlad jooksjates endis saavad aja kulgedes üha enam hoogu juurde. Aga milleks publik? Ühe jooksutrenni pealtvaatamine võib kujuneda üpriski igavaks. Lõpuks on kõigil sellest toss väljas.
Esietendus botaanikaaias
• MTÜ Kaks Musketäri esietendas 22. juulil Tartu Ülikooli botaanikaaias Tiit Palu lavastatud «Tantsu aurukatla ümber», mille aluseks on Mats Traadi samanimeline esikromaan.
• Jooksevad ja mängivad Riho Kütsar, Veikko Täär, Tanel Jonas, Tiit Palu, Kristel Leesmend ja Raivo Adlas.
• Järgmised neli etendust on tänasest 30. juulini botaanikaaias.
• Alates 16. augustist on viis etendust Rocca al Mare vabaõhumuuseumis.