Kaks tilka väga head oliiviõli ja üks itaalia mees

Heret Pauskar ütleb, et toidutegemist ei tohiks segada vaimuvaesus ega hirm. Foto: Kalev Saar

Oliiviõli maitsmise, pastaroogade ja Sitsiilia magustoidu töötubade juhendaja Heret Pauskar pendeldab juba aastaid Eesti ja Itaalia vahet.

Ka ta elukaaslane Alessandro Saitta on itaallane, kuigi Heret Pauskar rõhutab, et tema huvi Itaalia toidu vastu ei ole absoluutselt seotud sellega, et ta partner on Itaaliast. Alessandro Saitta on Palermo ülikooli teadur, kes teeb koostööd Tartu ülikooli seeneteadlastega.

«Töö oli ikka enne, alles siis tuli mees,» sõnab Heret Pauskar naerdes.

Esimest korda sattus ta Itaaliasse 15 aasta eest. Ta on elukutselt proviisor ning läks sinna pooleks aastaks oma teadmisi lihvima. Pärast seda jäigi mõneks aastaks sinna elama.  

Nüüd on Pauskar Eestis püsivamalt tagasi ja tegeleb ettevõtlusega. Ta on asunud Itaalia väiketootjatelt tooma kvaliteetset oliiviõli, pastat, veini ja juustu. Kaupa pakub ta oma veebipoe MyItaly vahendusel.

Ta eriti suur armastus on oliiviõli.

Armastus sündis kunagi küsimusest, et miks on nii, et kui olla Itaalias ja panna saiale või pastale või pitsale peale ainult kaks tilka oliiviõli, muutub see suutäis nii eriliselt maitsvaks.

«Kui tulen Eestisse ja teen täpselt sedasama, ei ole see siin sugugi nii. Aga miks?!» küsis ta.

Nüüd ta teab: see paar tilka oliiviõli peab olema väga õigesti ja oskuslikult valitud. Oliiviõli valimine nõuabki tähelepanu ja teadmisi täpselt samapalju kui näiteks veini valimine. Nagu väga head veini, ei ole ka väga head oliiviõli võimalik osta odavalt.

Mis eestlaste toidutegemisoskusesse puutub, siis tundub Heret Pauskarile, et vahel on selles natuke liiga palju vaimuvaesust ja hirmu. Nii on ta mõnikord Tartu rahvaülikooli töötubades oma õpilaste pealt näinud.

Näiteks ei ole pastaroale tomatikastme tegemine ju mingi eriline täppisteadus.

«Mis küsimus see on, et kuidas ma teen?!  Kui sul ei ole porgandit, pane sellerit, kui sul ei ole sellerit, pane küüslauku. Ja pane palju!» räägib Heret Pauskar sädinaga. «Mul ei ole endal kodus ka vahel mitte kui midagi süüa, sest ma lihtsalt pole poodi jõudnud. Aga kui mul on natuke mandlijahu ja pistaatsiapulbrit, siis teen ma neist üks-kaks-kolm mõnusa pesto oma pastale.»

Heret Pauskar meenutab, et Itaaliasse ei soovinud ta päriselt jääda sellepärast, et näiteks proviisorina oleks tal olnud võimatu tööd leida.

«Sa võid vastata kõikidele nõudmistele, olla tervishoiuministeeriumis spetsialistina arvel, kuid onupojapoliitika on liiga suur,» rääkis ta. «Õnneks on mu mehel väga hea koht Pa-

lermo ülikoolis. Ja õnneks on ka Tartu ülikooli seeneteadus maailma tipus ning praegu on Alessandro vähemalt aastaks siin.»

Sellest, kuidas Itaalia mees Eestiga kohaneb, räägib Heret naerupahvakutega segatud loo.

Alessandro on natuke nagu kurtnud, et kuigi ta on käinud juba neli aastat Tartu vahet, ei ole tal siin ühtegi sellist kolleegi, kes hõikaks: kuule, Alessandro, tule võtame koos ühe kohvi või lähme õhtul pitsat sööma! Igaüks hoiab omaette.