Puhkuste aeg lisas piirivalvureile tööpinget

Varnja kordoni juht Olav Ojasaar ning võimas, enam kui 500-hobujõuline piirivalvekaater. Foto: Andres Ehrenpreis

Ilus ilm meelitas Varnja piirivalvekordoni tööpiirkonda Peipsil korraga isegi kuni 50 lustivat paatkonda. Sugugi kõik ei teadnud, kuidas suurel järvel käituda ja milline varustus on paadis kohustuslik ja hädavajalik.

Peipsi-äärsed inimesed on juba aastasadu oma lastele õpetanud, et meie piirijärv on ohtlik veekogu, kus ilmaolud võivad muutuda viie minutiga.

Millise ilmaga tohib järvele minna ning millal tuleks seda vältida, on aga sisemaalt ja peamiselt Emajõelt saabuvatele hobikalastajatele või lõbusõitjatele üsna võõras teema.

Nimi kirja!

Paatkondadest umbes kolmandikul võib leida nõutud varustuses puudusi ja umbes viis protsenti paatkondadest ei ole üldse teadlikud, et peaks enda järveleminekust piirivalvureid teavitama, nentis Varnja piirivalvekordoni juht Olav Ojasaar.

Nimelt kehtib piiriveekogul kohustus teatada enda järveleminekust piirivalvekordonisse, kui sõit viib kaugemale kui kilomeeter kaldast. Teatada tuleb paadi number, oma nimi, telefoninumber, reisijate arv ja piirkond, kuhu on plaanis sõita.

Tihti ei mõista inimesed, et seda kõike on tarvis nende enda huvides. «Ühtäkki kerkib üles pilv ja algab torm. Peipsi laine on väga terav, tihe ning kuni kaks meetrit kõrge. Kogenematu kapten on peagi suures hädas,» kirjeldas Ojasaar.

Väikelaevadel on kohustuslik ka GPS-seadme olemasolu. Mida täpsemalt suudab hädasolija oma koordinaate kordonist appi tõttavaile piirivalvureile kirjeldada, seda suurem on pääsemise lootus. Kordoni ülem tõi näite, et ükskord uduga, kui nähtavus oli napp 20 meetrit, kaotas navigeerimisvahendita inimene järvel orientiiri ja seikles kallast otsides udus. Sõit lõppes madalikul, kust piirivalvurid hädalise lõpuks leidsid.

Pingeline talv

Olgu suvel nagu on, talvel, kui jää Peipsi kaanetab, on inimesi järvel mitu korda rohkem. Siis võib Varnja piirivalvurite vaatlusalal korraga kalastada kuni tuhat inimest.

Ehkki kohustust pole, on GPS soovitatav kaasa võtta ka talvel ning isegi jalgsi käies. Ootamatu tuisk kaotab kalda silmapiirilt ka siis, kui inimene on läinud järvele kõigest kilomeetri jagu.

Et sõiduvahendiga jääle minnes tuleks oma nimi kordonis kirja panna, seda teatakse paremini. Häda on rohkem lõunanaabritega, kes seda nõuet alati ei tea, olgugi et teavituskohustus kehtib 10 aastat. Ojasaare sõnul läheb olukord siiski järjest paremaks.

Viimane lumerohke talv oli piiril raske. Pea iga päev tuli päästa kalamehi, kes olid hinnanud oma võimeid üle. «Vööst saadik paksus lumesupis sumbates lõppes nii mõnegi jõud,» hoiatas Ojasaar.

Muret teevad needki, kes lähevad kaldast liiga kaugele. Peipsil ei tohi minna riigipiirile lähemale kui 200 meetrit, Lämmijärvel on lubatud minna kuni 50 meetri kaugusele, meenutas Ojasaar. Selliseid apse vältida aitabki navigeerimisseade.

Paadiga Peipsil
Kaasas peab olema
• päästerõngas ja -vest
• navigatsiooniseade (GPS)
• laaditud mobiiltelefon
• muu väikelaevade nõutav varustus
Korrarikkumised lõppenud suvel
• järvele minekust või sealt tulekust teavitamata jätmine – 24 korda
• nõutud varustuse puudumine – 7 korda