Kirjandushuviline leiab valiku maiuspalu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Erich Auerbach, «Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses»,

FOTO: Repro

Saksa kirjandusloolase ja -kriitiku Erich Auerbachi (1892–1957) pisut salapärase pealkirjaga raamat «Mime­sis» (mimsis tähendab vanakreeka keeles jäljendust) on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Raamat koosneb 20 peatükist, millel on enamasti niisama ebaharilikud võõrapärased pealkirjad: «Fortunata», «Farinata ja Cavalcante», «Vend Alberto».

Teost avades aga näeme kohe, et meie ees on ei rohkem ega vähem kui esseistlikult läbilõikeline maailmakirjanduse ajalugu kõigi oma üldtuntud klassikutega Homerosest («Odys­seu­se haavaarm») kuni Virginia Woolfini («Ruuge sukk»).

Nende vahele jäävad Boc­caccio («Vend Alberto»), Shakes­peare («Väsinud prints»), Cer­vantes («Nõiutud Dulcinea»), Stendhal («De La Mole’i majas») ning ka mõned meile vähem tuntud autorid. Ja näiteks peatükk «Farinata ja Caval­cante» käsitleb Dante «Põrgut».

«Mimesis» sisaldab ka rohkesti üsna pikki katkendeid (koos originaaltekstidega) nende autorite teostest, meenutades nii peaaegu väikest maailmakirjanduse antoloogiat, mille tekstidest lõviosa ilmub eesti keeles esimest korda.

Mahukas teos ilmus läinud aasta lõpul tõlkija Kalle Kasemaa 70. sünnipäeva eelõhtul.

Piirideta realism

Autor on realismi veendunud pooldaja, kuid ei muutu seda suunda järgides ja esile tõstes kusagil kitsarinnaliseks dogmaatikuks.

Võiks ehk isegi öelda, et meie lugeja jaoks vabastab Auerbachi teos realismi mõiste lõplikult nõukogudeaegsest normatiivsusest ja annab sellele terminile tagasi algse väärika, tähendusrikka ja värviküllase kõla.

Realism pole tegelikkuse püüdlik kopeerimine, vaid midagi palju enamat, pidevas hoogsas arengus kirjandussuund.

Näiteks Rabelais’ kujutusviisi analüüsides näitab autor samm-sammult, kuidas «realism on Rabelais’l omandanud täiesti uue, keskaegsele järsult vastanduva tähenduse – see on kehalikkuse ja selle funktsioonide vitaalselt dünaamiline triumf» (lk 340). Stendhali ja Balzaci puhul aga leiab toonitamist «eksistentsiaalse ja traagilise tõsiduse tungimine realismi» (lk 596).

Veetilk ja ookean

Auerbach ei püüa luua süsteemi ega esitada maailmakirjanduse ajalugu laiuti. Vastupidi, ta keskendub sageli mingitele justkui hoopis kõrvalistele teostele, pisiprobleemidele, detailidele, ajab vahel lausa juuksekarva lõhki autorite stiililaadide eripärasid jälitades.

Ent just sel viisil suudab ta mõnigi kord väga efektselt välja jõuda suurte üldistusteni, näidata, kuidas veetilgas peegeldub ookean.

Oma saatesõnas «Erich Auerbachi monument filoloogiale» ütleb Märt Väljataga, et Auerbach «demonstreerib imelise veenvusega, kuidas osa kaudu saab välja lugeda või lausa ellu äratada tervikut ning üksikjuhtude analüüsist jõuda kultuuri koondportreeni» (lk 700).

Auerbachi «Mimesis» pole kergesti loetav rongilektüür. Samas sisaldab teos sellises ülekülluses filoloogilisi maiuspalasid – nii säravate tekstinäidete kui autori elegantsete tõlgendustena –, et võiks olla iga tõsisema kirjandushuvilise öökapiraamat.

Raamat

Erich Auerbach, «Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses»,

tõlkinud Kalle Kasemaa, sari «Avatud eesti raamat»,

Ilmamaa, Tartu 2012,

720 lk.

Tagasi üles