Reeglid on lihtsad. Kohtunik annab stardi, kaotajaks jääb see, kes esimesena üle areeni serva kukub. Pealtvaatajad ei tohi minna lähemale kui 1,5 meetrit, sest see segab neid, kes võitluses endast viimast annavad.
RoboMikud näitasid sumot
19. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just nimelt pigem kes ja mitte mis, sest kaklushimulisteks programmeeritud pisikesed robotid RoboMiku võistlusel Tartu Kivilinna gümnaasiumis on peaaegu nagu elusolendid.
Üsna tõenäoliselt said multifilmi «Wall-E» autorid inspiratsiooni just sellistest pisikestest legoklotsidest ehitatud robotitest.
Muljet elusast olendist süvendavad roboti häälitsused. No tegelikult on tegu muidugi väikese mootori vurina ja rataste sahinaga, kuid kiiremini liikuvate plastmehikeste tekitatud helid meenutavad kurjade prussakate naeru kass Oggy multikast.
Üksteist togivad, trügivad ja peksvad robotid on olenevalt oma programmeeringust erineva iseloomuga. Mõni liigub kiirete närviliste sööstudena, teine teeb vaid ringikujulisi tantsuliigutusi ega tunne oma vastase vastu mingisugust huvi.
Huvi rünnata tekib robotil, kui tema sensorid vastast märkavad. Väga raske on kedagi ringist välja trügida, kui sa ei näe, kus ta on.
Võidukas sant
Võitluse suurimaks staariks ja elevusetekitajaks on Raatuse kooli esimese võistkonna robotike. Esimese matši alguses pudeneb tal küll küljest üks jäse ning jääb armetult tehislemmikule juhtme otsas järele lohisema.
Teiste võitlejate kaastundeavaldused jäävad aga üürikeseks – oma elu elavat jäset vilgutatakse teise roboti sonari ees nagu härjale rätikut.
«Üks on pime ja teine on sant!» hüüab keegi osalejatest, kui jalatu robot end areeni servale puhkama seab ning vastane oma telje ümber tiirlema hakkab ja võitluse sootuks unustab. Matš lõpeb siiski invaliidi võiduga ning seda tunnustatakse aplausi ja kiiduhüüetega.
Kakskümmend sentimeetrit sissepoole, kakskümmend sentimeetrit väljapoole, keeru-tus!
«Niimoodi sambat ei tantsita,» arvustab üks kortsus kulmuga noormees. Robotid lõpetavad häbiga üksteise ümber tiirutamise ja löövad sarved kokku.
Löövad kokku... ja takerduvad. Järgneb minutipikkune piinarikas sentimeeterhaaval tiirutamine. Vahekohtunik Sven Hendrikson teeb ettepaneku uuesti alustada.
Jälle sama – kõigepealt kiired ladinaameerika rütmid ning sellele järgnev romantiline teineteise kaenlas kõikumine. Matš jäetakse viiki.
Roboti elu on lühike. Legost on ta võetud ja legoks peab ta taas saama. Karbist võetud tükid pannakse ühel päeval kokku ründama ja trügima, teisel päeval lammutatakse väike sõber laiali ning kohandatakse ta takistustest mööduma, joont järgima ja ettejäävaid jubinaid eest tõstma.
Tulevased insenerid
Noored robotiehitajad teavad enam-vähem täpselt, kuidas miski tema väikse loomingu liikumist ja käitumist mõjutab, mida võib küljest ära võtta, kui robot lubatud ühe kilogrammi piiri ületab või ettejoonistatud kasti kuidagi ära ei mahu.
Keegi RoboMikul osalejatest ei ehita robotit esimest korda ning paljud neist osalesid samal võistlusel ka sügisesel koolivaheajal.
Tõenäoliselt kasvavad just nendest põhikooliõpilastest insenerid ja reaalteadlased, keda meil nii hädasti on vaja. Oma vaba aega ei kuluta nad kaubamajas hängimisele, vaid sõpradega uute tehisintellektide kokkupanekule.
RoboMiku võistluse üks eesmärk on näidata noortele teaduse huvitavat külge – et see ei ole ainult valemid ja segane tekst, vaid ka midagi põnevat ja praktilist.