Tartu Annelinnas elav Hilda Paju sai täna sada ja neli aastat vanaks.
Saja nelja aastane Hilda Paju ootab hingerahu (2)
17. märts 2016, 16:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kella kümneks hommikul oli laud ilusti kaetud. Tassid, klaasid, taldrikud, noad ja kahvlid – kõik kenal, linasest kangast laudlinal, pärit aastast 1934!
Hilda teab täpselt – tol aastal abiellus ta Johannes Pajuga ning kõik vajalik sai just tol aastal majapidamisse muretsetud.
Hilda Paju peolaual on kartulisalat, lihapirukad, vorsti- ja singilõigud, kringel, koogid, morss, lahustuva kohvi purk, piimakann ja termoses kuum vesi.
Perenaine ähmab käega, et kõik see on ainult poekaup ning ei ole temast enam köögis toimetajat nagu veel mõni aasta tagasi. Seegi sättimine õnnestus tänu abilistele, tänu koduhooldustöötajale Alfiia Safinale, ja ühele heale naabrile.
Oma tänasel sünnipäeval on Hilda Pajul meel natuke rõõmus ja natuke kurb.
Kurb on ta sellepärast, et ta kasvas üles nelja õe ja ühe vennaga, kes nüüd on aga kõik surnud. Ka mehe Johannese ja poja Reinu on ta matnud. Lapselapsi ei ole.
Aga rõõmus on ta sellepärast, et päris üksi ei ole ta ometi. Et ikka leidub häid inimesi, kes ta poolt läbi astuvad.
Hilda Paju elu on olnud nii pikk, et sellest võiks kirjutada mitu raamatut. Ta on sündinud Laiuse vallas talupidajate peres ning õppinud Tartu kommertsgümnaasiumis. Abiellus Valgamaa Keeni valla sekretäri Johannes Pajuga, kes oli Treffneri kooli kasvandik.
Hildal endal on 76 aastat märkmeid, kus iga päeva kohta kirjas see, mida poest osteti, mida lõunaks söödi, kes külas käis ja mis ilm oli.
«Kas te veel teate kedagi, kel midagi niisugust oleks?» küsib ta.
Hilda kirjutaks need raamatud oma elust ise valmis, aga ta parema käe sõrmed on pärast üht õnnetust krõnksus ning need enam pliiatsit ei hoia. Sünnipäevalauas jagab ta aga vahetpidamata mälestusi nii headest kui halbadest aegadest, ja jutu sisse vahet ei tule.
Ta ei saa pahaseks, kui ta hoog katkestada ning midagi muud vahele küsida. Hilda vastab hea meelega ära, aga vastuse külge haakuvad uued mälestused ja need viivad uuteni ning jutt tormab muudkui edasi.
104-aastane Hilda Paju surma ei karda. Ta küsib, miks ta peaks kartma – pääseb ta siis oma mehe ja poja kõrvale Raadile. Tal on matuseliste nimekiri samuti valmis ning muud juhised. Ta tuleb matta tammepuust kirstus ning surnuaial peab mängima puhkpilliorkester. Ning siis on Hilda hing rahul.