Tartu kunstikuu avanes jaanuari viimasel õhtul Y-galeriis koos Kaiu elaniku Meelis Luksi (40) alias Mella maalide näitusega. «Mul on hea meel, et minu näitusega avatakse kunstikuu,» ütles Mella. «Loodan, et minu maalid pakuvad teile naudingut.»
Kõnevõimetu kunstnik pidas kõne
3. veebruar 2009, 12:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need Mella laused ei tulnud tema enda suust. See lihtsalt ei allu kunstniku tahtele. Sama lugu on tema kätega. Viimaseid asendab kaiulane maalimisel jalgadega. Suu asemel ütleb Mella kirjutatud sõnu arvuti kõnesüntesaator.
Kõik alljärgnev ongi kunstniku kirja pandud tekst (siinkohal veidi lühendatud), mida ta esitas arvuti vahendusel näitust avama kogunenud seltskonnale Y-galeriis.
Kunstniku kõne
«Mina olen Mella või õige nimega Meelis Luks. Tulen Kaiust, Raplamaalt. Tegelen igasugu asjadega. Kunstiga, arvutitega, isegi line-tantsuga. Tegevusampluaa on suur ja lai. Ainuke erinevus on selles, et ma ei saa kasutada oma käsi huvialadega tegelemisel. Teen kõike, kasutades selleks jalgu-varbaid.
Kunsti loonud olen juba pikka aega. Lapsena meeldis pliiatsitega joonistada ja sain ka vesivärvidega mäkerdada. Siis toodi mulle vana trükimasin, mis sobis samuti kunstitegemiseks – trükkisin sellega tähtedest koosnevaid trükipilte. Aga tõsisemalt maalima hakkasin eelmise sajandi üheksakümnendate aastate algusest.
Heade sõprade abil õnnestus mul 1993. aastal saada ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu stipendiaadiks. Kõik oma valmis maalitud taiesed saadan Šveitsi, kus neist võidakse teha näitusi, valida postkaartide ja muude trükiste tegemiseks. See ühing ei ole heategevusorganisatsioon, eesmärk on võimaldada kunstnikel ise teenida elatist vaatamata oma puudele ja ilma ühiskonna abita.
Mul on olnud palju näitusi nii Eestis kui ka välismaal. Minu personaalnäitus on olnud rahvusraamatukogus, riigikogu ruumes. Olen esinenud rahvusvahelistel näitustel Helsingis, Budapestis. Kaheksa näitust on olnud ka Läti Vabariigis.
Personaalnäitus Y-galeriis peaks järjekorras olema 36. Iga näitus on mulle suursündmus.
On meeldiv teada, et minu jalatöö pakub vaatajale midagi ilusat. Kunst on minu sõnum maailmale, et olgu inimene kui tahes erinev niinimetatud tavalistest inimestest, ennast teostada see ei sega. Peab vaid oskama õigesti elada.
Alati leidub neid, kes peavad mind invaliidiks, sandiks või millekski kolmandaks. Aga see ju nende arvamine, nende mure. Peamine on, et ma ise ei pea end invaliidiks. Ja mida rohkem ma oma oskusi teistele näitan, seda rohkem muutuvad ka inimeste mõttemallid. Muutub teadmine, et inimene ei koosne ainult harmooniliselt tervest ning ilusast kehast, vaid tal on hing, mõistus, mis on kõige tähtsamad.
Minu elu on tegelikult väga huvitav. Tegelen asjadega, mis mind paeluvad. Maalin merre kivi ja püüan seda teha nii, et teised ei näeks kivi asemel tumedat värvilaiku. Või teen arvutiprogramme, mis aitavad lihtsustada teiste inimeste tööd.
Programmeerimine on tegelikult väga loominguline tegevus ja väga täpne ka. On huvitav lahendada probleeme, kuidas kujutada maalides mõnd objekti või allutada arvuti tegema seda, mida mina temalt ootan. Kõik see on suur kunst, mida tuleb pidevalt õppida ja ka õpitut teistega jagada.
Olen MTÜ THINK Eesti tegevdirektor. Tegeleme e-õppega. Moodne sõna see e-õpe. Meil ju e-riik ning muud e-värgid. Õpetame põhiliselt erivajadusega inimesi.
Veel on meil valmis saanud portaal ehk veebileht tööotsijatele ja pakkujatele. Selle sihtgrupp on jällegi puudega inimesed.
Mulle meeldib ka oma paljude sõpradega suhelda. Peamiselt teen seda interneti vahendusel, kasutades igasugu suhtluskeskkondi. Sõpru on mul üle maailma. Mõni elab Los Angeleses, teine Liverpoolis, kolmas hoopis kuskil eksootilisemas paigas. Aga enamus sõpru siiski on Eestis. Suhtlen peaaegu vabalt inglise keeles. Nii arendan ka oma keeleoskust.
Nõnda kulgeb mu elu päevade viisi arvutite, pintslite-värvide ja sõprade seltsis. Aga tegelikult tegelen ka ratastooli lain-tantsuga. Trennid toimuvad igal esmaspäeval Tallinnas.
Meeldib muusikat kuulata, telerit vaadata. Soojemal aastaajal veeren õues, naudin loodust. Meelepärane on ka fotoaparaadiga ja videokaameraga jõudu katsuda. Nii palju kui ma oma varvastega saan. Viimasel suvel isegi niitsin niidukiga muru.
Huvialasid mul jagub ning igavustunnet on raske seetõttu tunda. Alati on mõni töö pooleli või mõni huvitav idee teostada. Kõik see köidab mind väga ja ei lase mul niisama oleleda. Pole ju mõtet oma füüsilise keha mittetäiuslikkuse pärast halada ja kurta. See ei tee asja paremaks, vaid pigem pahemaks. Elu on kordumatu ja seda virisemisele kulutada poleks sugugi mõistlik.
Tähtis ei ole, et ei saa maad kaevata või keevitada, kuid see-eest saan arvutite taltsutamisega hakkama ja loon värvidega maailma. Olen nii ühiskonnale kasulik.
Olen rõõmsameelne ja ei karda raskusi. Ei meeldi virisevad inimesed. Elu on elamiseks, mitte virisemiseks!»
Meelis Luksi elu, tegevust ja loomingut tutvustab põhjalikult veebisait
. Kaiulase ellu heidab pilke ka Ants Tammari raamat «Aastad ja inimesed: kirjad kaasteelistele», millesse Mella jagas, pastakas varvaste vahel, näituse avamisel Y-galeriis autogramme.