PÖFFI FILM ⟩ Õrn ja habras linateos annab vaatajale võimaluse õnne tunda

Filmi «Inimene ja pilv» peategelane Manik, üksildane keskealine linnamees, on põhilise aja oma tegevusest sõnatu. Foto: Kaader filmist

Praegu seda teksti kirjutades istun akna all ja vaatan inspiratsiooni otsides kaugusse. Taevas on ühtlaselt hall, need paar puud, mis paistavad, on kõik lehed talveks valmistudes maha visanud ja must prügikott, kuhu keegi on puulehed kogunud, on nukralt röötsakil. Ma ei tea, mis hetkel India lavastaja Abhinandan Banerjee nägi pilve ja mõtles, et jah, sellest pilvest ma teen filmi. Aga mulle meeldib mõte, et see toimus samuti aknast välja vaatamise ajal.

«Inimene ja pilv» on selline film, mida peab tunnetama, millega on vaja jõuda ühele lainepikkusele.

Peategelane Manik näeb ühel päeval taevas pilve ja talle tundub, et see jälitab teda. Jabur ju. Ratsionaalse analüüsiga ei olegi siin midagi teha, võib aga valida peategelasega kaasa kulgemise.