Ravib nii arst kui kirjasõna

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Südamearstist kirjanik Ilmar Särg (53) võib isikliku kirjastuse Lambri Raamat üllitatud kirjasõna ülevaatusel panna näiteks sellise diagnoosi: «Ega eestlane ikka väga palju raamatuid ei loe.»

FOTO: Margus Ansu

Kirjanik ja kirjastaja Ilmar Särg pakkus intervjuu aega klapitades kohtumiseks keskpäevatundi Maarjamõisas kardioloogiaosakonnas. Uued haiged olid äsja üle vaadatud ja uuringute vastused tulekul.


Kuidas näeb välja südamearsti tööpäev või ööpäev?

Mul on nii tööpäevad kui ka -ööpäevad, üldiselt on igal nädalal üks 24-tunnine valve.

Meie kardioloogilises intensiivpalatis on kaheksa kohta, need haiged tuleb ravida ja vaadata, mis nendega toimub. Kardioloogilist nõuannet vajavad ka need, kes tulevad erakorralise meditsiini osakonda. Lisaks on oma osakonna üldpalati haiged, kellel tuleb silma peal pidada, kui on valvepäev.

Mis oli viga sellel patsiendil, keda te just enne küsimustele vastamist kuulasite-vaatasite?

Tegin enne intervjuud kirjatööd, lõpetasin haiguslugusid. Aga enne seda oli mul haige, kellel oli seoses kodade virvendusarütmiaga – kojad töötavad ebaregulaarselt, värisedes – tekkinud neeruinfarkt. Selle ülesleidmisega oli meil tõsiseid probleeme.

Mis häält teeb terve süda? Kas nii nagu ühes lastelaulus: tuks-tuks-tuks?

Südamel on esimene ja teine toon ja need peavad olema õiges vahekorras. Tavaliselt kõlavad südametoonid  umbes nagu plõk-plõkk, plõk-plõkk, plõk-plõkk. Kui on teistmoodi, siis on midagi valesti.

Kui palju inimesi olete päästnud surmasuust?

Seda on väga raske öelda. Meelde jäävad rohkem need, kelle haigusega me hakkama ei saa. Igal arstil on oma väike surnuaed, see on paratamatus.

Miks te ravite inimesi?

Mu isa oli tohter ja ta soovitas mul minna meditsiini õppima, ilmselt on ka sättumus inimesi aidata. Mina õppisin kardioloogiks, minu isa oli günekoloog. Minu poeg Laur töötab praegu erakorralise meditsiini osakonnas abiõena ja õpib ülikoolis viiendal kursusel arstiteadust, nii et see sättumus on läinud edasi.

Aga miks te kirjutate ja kirjastate raamatuid?


Minu vanavanaisa Rudolf Hansson oli 1890. aastatel ja 20. sajandi alguses ajalehe Sakala toimetaja. Ta andis välja ka oma luulekogud «Mis pean uskuma?» ja «Tõde ja luule».

Tol ajal oli nagu praegugi, et inimene kirjutas ja andis raamatuid välja oma rõõmuks. Sealjuures püüame ka nüüd ots otsaga kokku saada, mingist kasumist ei saa rääkida.

Mitu raamatut olete aidanud ilmale oma kirjastuses Lambri Raamat?

Kokku on ilmunud üle 20 raamatu. Meie tiraažid ei ole sugugi suured, enam-vähem kõigil on trükiarv 500-600. Kui mõne järele on nõudmist rohkem, siis oleme juurde teinud – näiteks Tiit Vahemetsa «Lapsena metsas» esimest osa. Ega eestlane ikka väga palju raamatuid ei loe.

Miks on kirjastuse nimeks Lambri Raamat?

Me hakkasime kirjastamisega tegelema sellepärast, et minu isa käsikirjad olid jäänud raamatuna välja andmata.

Me püüame veidi ka biblioteraapia poole: et kõik see, mis me välja anname, mõjutaks inimesi posi­tiivselt.

Ja kuna meil on Kanepi vallas Põlvamaal Lambri mesindustalu, siis kirjutasime selle nime raamatusse. Esimene oli aastal 1997 jutukogu «Kahekesi», selles on minu ja isa lood.

Kui palju on teie kirjastuse raamatutes soovi tabada elutõde ja kui palju on püüdlemist kunstisügavuste poole?

Meil on natuke teistmoodi. Me püüame veidi ka biblio­teraapia poole: et kõik see, mis me välja anname, mõjutaks inimesi positiivselt ega tekitaks stressi ja mis oleks ka igati kunstiliselt täisväärtuslik.

Me ei ole enda arvates küll latti madalale lasknud. Väike kirjastus ei saa endale lubada, et annab välja midagi kahtlast.

Mis on teie kirjastatu hulgas erilist tähelepanu pälvinud?

Minu romaan «Sada aastat armastust» sai aastal 2002 Tamm­saare preemia. Kõvasti on kiidetud ka Raivo Seppo romaani varastavast naisterahvast Tallinnas 1902 «Pöörane Ville­mii­ne», seda pidime ka juurde trükkima.

Teie kirjastuse mulluse kuue raamatu hulgas on Karl August Hindrey kahe lasteraamatu faksiimiletrükk, teie tütre Anna-Liisa Särje lasteraamat «Vikerkaaremaal», mille on illustreerinud teie tütar Liina Luure, ning teie ja teie isa Ain Särje ühisromaan «Murdunud keeristuules». Kuidas nii palju?

Siin on mitu asjaolu kokku sattunud. Näiteks Hindrey «Vanast oli Vaar...» ja «Ants oli väikene saunamees» said koostöös Eesti Kirjandusmuuseumiga jõuludeks valmis, kuigi olid mõeldud ilmuma 2009.

Anna-Liisa raamat oma nooremale õele oli juba ammu lubatud, nüüd sai koos mu kaksikutele tütretütardele mõeldud Hindreydega ära tehtud.

Ja «Mur­dunud keeristuules» – kaua tehtud kaunikene, tõeline meeste raamat – sai ettepoole tõstetud seoses sünnitusmaja kolimisega kliinikumi uue hoone katuse alla.
Selle aasta alguses ilmus ka Tiit Vahemetsa raamatute seeria viies ja viimane osa «Vene vägi». Selles on autori juhtumused Vene sõjaväes.

Kui palju olete taotlenud ja saanud toetust kirjastustegevusele?

Taotlemisega on nii, et taotleda küll võib, kuid saamisega on iseasi. Minu arvates jagab Eesti Kultuurkapital raha väga kummalisel kombel. Aga midagi ei ole teha, kui ei anta, siis ei anta.

Kui palju on kirjastuses töötajaid?

Tegutseme põlve otsas. Teeme kirjastustööd põhiliselt kahekesi, mina ja minu poeg Laur, kes kõiki neid raamatuid kujundab. On teisigi aitajaid, näiteks kõik raamatud loeb läbi mu ema, et trükivigu vähendada.

Elate perega Peedul. Kes kuuluvad teie peresse?


Meil on suur pere. Elame ligistikku Mäe tänavas. Mäe otsas on kolm maja, ühes elan mina abikaasa ja nelja lapsega, teises elab minu ema ja mu poeg Laur oma naise ja lapsega, kolmandas elab tütar Liina oma mehe ja kaksikutega.

Kuidas on Peedul elada?

Minu arvates on Peedu ideaalne koht elamiseks. Seda räägin ma ka igal aastal 1. jaanuaril, kui Peedu rahvas tuleb kokku üksteist tervitama.

Mina olin korstnapühkija kostüümis ja igaüks sai pisikese mündi, mis peaks rahvatarkuse järgi tagama, et rahakotis jätkub kogu aastaks raha. Ja igaüks sai korstnapühkija käest ka nuudihoobi, mis peaks teda virgutama ja ergutama kogu aastaks.

CV


• Kardioloog Ilmar Särg on sündinud Elvas 11. märtsil 1955.


• Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna 1980 cum laude.


• Töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardioloogiaosakonnas arsti-õppejõuna.


• Eesti Kirjanike Liidu, Peedu Kooli Seltsi juhatuse ja Elva linnavolikogu liige.


• Autasusid: Tartumaa kuldne tammeoks 2008, Tammsaare-nimeline kirjanduspreemia romaani «Sada aastat armastust» eest 2002, Elva linna esimene kultuuripreemia 1991.


• Mesinik neljandat põlve, Särje pere hoole all on ligi sada mesilasperet.


• Avaldanud luulekogu «Lambri laulud», lasteraamatud «Ülemere» ja «Lambri lood», romaani «Sada aastat armastust», jutukogu «Kirjad Sinule», kahasse abikaasa Ülle Särjega Peedu kooli asutamise loo «Viisjaani kool» ning koos isa Ain Särjega (1932–1997) jutukogu «Kahekesi» ja romaanid «Tagasitulek Ojamäele» ja «Murdunud keeristuules».


• Isiklikus kirjastuses Lambri Raamat üllitanud alates aastast 1997 enam kui 20 raamatut.


• Abikaasa Ülle on psühholoog.


• Kuus last: Liina, Laur, Anna-Liisa, Jaan, Heli-Tiiu ja Hain.


• Laine-Liise ning kaksikute Katariina ja Pauliina vanaisa.

Tagasi üles