Heljo Pikhof: lõpetagem narrimäng elu ja surmaga

Foto: Erakogu

Noorte inimeste elu ja surmaga on meie valitsuspoliitikud küüniliselt mänginud juba üle aasta. Kas isegi enesetapp ei ole nende jaoks hoiatusmärk?

Ei viiruse levik, ei laenumiljardite jagamine, ei rahvahääletuse palagan – mitte miski ei tohi alanud poliithooajal enam varjutada inimest, noort ja habrast inimest, kes vajab meie abi.

Psühhiaatrilise abi seaduse täiendamise eelnõu, mida riigikogu sotsiaalkomisjon hoiab kuude kaupa valitsuskoalitsiooni häältega 5:4 seitsme luku taga, tuleb saata riigikogu suurde saali. Seda käiku ei julge aga EKRE pantvangis olevad koalitsioonipoliitikud teha, sest rahvasaadikud kiidaksid seadusemuudatuse lihtsalt heaks. On ju selle hädavajalikkus selge igale terve mõistusega inimesele.

Jutt käib sellest, et alla 18-aastased noorukid saaksid ilma vanema nõusolekuta pöörduda psühhiaatri poole – kui arst hindab abi otsiva varateismelise piisavalt küpseks ja kaalutlusvõimeliseks.

1997. aastast pärit otsus, mis alaealisele seda abi keelab, on ammugi elule jalgu jäänud. Noored on tükk maad küpsemad kui paarikümne aasta eest ning vaimse tervise hädad on üha sagedasemad nii verinoorte kui ka vanemate seas. Muide, kõikide teiste tohtrite juurde pääseb ka 16-aastane inimene ilma vanemate loata ning sellekski on ta seaduse silmis piisavalt küps, et osaleda omavalitsuste valimistel.

Spetsialistid on mitut pidi kummutanud EKRE poliitikute jaburad vastuväited, et alaealised hakkavad vanemate teadmata tegelema sooidentiteedi küsimustega või neelama kamalute kaupa antidepressante. Eks tea «konservatiivsete väärtuste kaitsjad» seda ju ka ise, et «sugu vahetada» – kui rahvakeeli väljenduda – alaealised ei saa ja kangeid ravimeid arst üksi lapsele välja ei kirjuta.

Viimase kaheksa aasta jooksul on endalt elu võtnud 36 alaealist poissi ja tüdrukut. See on meeletult suur arv ning suundumus ei näita vaibumise märke.

Peretraditsioonide kaitsmise ettekäänet otsitakse esiteks sellepärast, et demonstreerida patriarhaalset võimu – justkui oleksid ka suureks kasvanud lapsed mõtlemisvõimetud asjad, vanematele kuuluv isiklik omand.

Mis aga veelgi hullem, see küüniline mäng noorte inimeste elu ja tervisega käib lootuses teenida poliitilisi lisapunkte, olles rakendatud homovastase võitluse vankri ette.

Mitte keegi, ammugi mitte arstid, ei vaidle vastu sellele, et üldjuhul on ravisse vaja kaasata vanem või lapse seaduslik esindaja. Paraku üha sagenevad meie kiiresti muutuvas ajas juhud, kui see nõue ei lase katkisel inimlapsel saada professionaalset nõu ja abi õigel ajal, kui üleüldse.

Viimase kaheksa aasta jooksul on endalt elu võtnud 36 alaealist poissi ja tüdrukut. See on meeletult suur arv ning suundumus ei näita vaibumise märke.

Ühiskond peab ulatama noorele inimesele käe, et ta näeks oma hingehädas muudki väljapääsu kui vabasurm. Kui privaatne pääs hingetohtri juurde aitaks säästa kas või mõne, kas või üheainsagi inimelu, oleks seegi suur asi.

Ainult taevas teab, kui palju vähem oleks siis suitsiidikatseid ja -mõtteid, eneselõikumist ja söömishäireid, paksu musta masendust… Hinnanguliselt saab kolm neljandikku vaimse tervise häiretest alguse just noores eas. Mida varem inimene abi saab, seda väiksemaid haavu jätab see isiksusele. Ehk ei kanta oma katkiolekut siis ka peremustrina edasi, vaid osatakse tulevikus oma lastele olla mõistvamad toetajad.

Jah, tõesti, meie põhiseaduse järgi on vanematel kohustus ja õigus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Ei ole paremat keskkonda lapsele kasvamiseks kui tugev ja ühtehoidev pere, kus lapsi armastatakse-usaldatakse-mõistetakse. Paraku ei ole säärast üheshingamist mitte igas «terveski» peres. Ühtedel on kiire ja teistel on kiire ja igal omad tegemised-huvid-väärtused, on ju tehnoloogia areng käristanud kahegi põlvkonna vahele vaat et ületamatu kuristiku.

Üldiselt on 21. sajandi Eestis ülekaalus poolikud ja kärgpered, üksikvanemaga, lahutavad ja lahku läinud pered, kus suured inimesed kasutavad last pahatihti kui sõjariista teineteise vastu.

Meil on distantskasvatus (vrdl mõistega distantsõpe), kus vanemad teenivad raha kodunt kaugel ja lapsed on heal juhul vanavanemate pidada. Meil on umbes 10 000 probleemset last, kelle muredega tegelevad lastekaitsetöötajad. Meil on asenduskodud, kus kasvaval noorukil on oma seaduslik esindaja, kelle loata ei tohi temagi minna psühhiaatri juurde.

Või on see meile uudiseks, et meie ellu on ennast sisse söönud kooli- ja netikiusamine ning nooremate laste seksuaalne ahistamine vanemate noorukite poolt, et meil on küll ja küll perevägivalda ning kodust väärkohtlemist ja pilastamist, kus ohvriteks on lapsed? Kas sellelt pinnalt tõusev hirm, häbi, jah, ka süütunne laseb inimlapsel paluda täiskasvanult nõusolekut minna oma koormaga hingearsti juurde? Ah, lõppeks on meil ka vanemaid, kes on kategooriliselt psühhiaatri vastu lihtsalt sellepärast, et «mida küla arvab?», või vajaksid hoopis ise psühhiaatrilist abi.

Edasi peaks vaimse tervise asjatundja SAPTKist nõudma vahest ka seda, et võõrast naist ei tohi isegi pika pilguga saata.

Kogu selle trööstitu jutu peale peab ometi möönma, et alaealiste võimalus saada vanemate teadmata psühhiaatrilist abi oleks pigem erand kui reegel.

Noorte inimeste elu ja surmaga on meie valitsuspoliitikud küüniliselt mänginud juba üle aasta. Kas isegi enesetapp ei ole nende jaoks hoiatusmärk?

Mullu juulis pöördus õiguskantsler Ülle Madise sotsiaalministri poole märgukirjaga viia psühhiaatrilise abi seadus vastavusse kujunenud olukorraga. Et valitsuselt ei tulnud selle peale kippu ega kõppu, algatasid sotsiaaldemokraadid detsembri algul vastava seaduseparanduse. Jaanuaris oligi eelnõu riigikogus esimesel lugemisel, mispeale kadus viieks kuuks sotsiaalkomisjoni esimehe Tõnis Mölderi (KE) laualaekasse. Ei aidanud komisjoni aseesimehe Helmen Küti (SDE) katsed seda viiel korral päevakorda panna, keeldumise põhjus oli ikka mingi umbluu. Kuni kevadhooaja viimasel nädalal – soodus aeg eelnõu jälle määramatuks ajaks kalevi alla lükata – korraldati etenduse järgmine vaatus.

Hajutamaks võimalikke vääritimõistmisi, olid sotsid ja reformierakondlased istungile palunud mitmid laste vaimse tervisega tegelevaid eksperte, psühhiaatreid, kliinilisi psühholooge, lasteombuds­mani jne. Et seadusemuudatus on pakiline ja noorte endi huvides, tõdeti ka asjaga seotud 36 ühingu ühispöördumine. Muide, kuuest parlamendis esindatud erakonnast toetasid seda ka viie noorteühendused.

Ometi annab ka absurdi veelgi absurdsemaks ajada. Nõnda siis oli EKRE kaasanud omaendagi «perenõustaja» Varro Vooglaiu sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Ei tea, kas julgeks nüüd arvata, et järgmine teema, mida «perekondlikest väärtustest rangelt lugu pidav» EKRE ekspert rahvahääletusele soovitab panna, on keeld lahutada abielu – «kuni surm meid lahutab»? Edasi peaks vaimse tervise asjatundja SAPTKist nõudma vahest ka seda, et võõrast naist ei tohi isegi pika pilguga saata (Mt 5:28)*.

* Aga mina ütlen teile: igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.