Aivar Aotäht: Tartu Maraton tõrjub osalisi ehk Kuidas pakkuda asendusüritust

Aivar Aotäht Foto: Margus Ansu

Kas virtuaalüritused on ikka väärt asuma samas reas päris maastikumaratoni ja päris rattaralliga?

Nagu teatas klubi Tartu Maraton oma kodulehel, võttis maastikumaratonist osa 3964 suurt ja väikest spordisõpra ning lisaks Eestile joosti näiteks Argentinas, Uus-Meremaal, Austraalias ja Ameerika Ühendriikides. Oot-oot, oli see siis tõesti Tartu üritus? Kuidas sai sellest välismaal olles osa võtta?

Korraldajad nimetasid seekordset maastikumaratoni virtuaalseks ja samamoodi on virtuaalseks tituleeritud algav Tartu rattaralli ning mõni teinegi koroonakevade spordiüritus. Vormiliselt võttes korraldajad eksivad, sest kui midagi toimub päriselt, ei ole see virtuaalne. Täiesti akuraatne oleks kõnelda näiteks muuseumi virtuaalsest külastamisest, kui seda saab teha arvuti või muu nutiseadmega pilte ja videoid vaadates. Kui ma lähen päriselt muuseumihoonesse kohale või teen päriselt sporti, siis see on tegelikkus, mitte enam virtuaalsus.

Tegelikult oli seekordne maastikumaraton eraviisiline jooksuüritus ehk privaatjooks. Igaüks jooksis siis, kui aega sai, ja seal, kus tahtis. Sama põhimõte ootab ees rattarallil. Võib ka nii, miks mitte. Aga sel juhul pole tegu enam tavapärase, aastaid või aastakümneid peetud võistlusega. On mingi muu üritus.

Klubi Tartu Maraton võiks eeskuju võtta Eesti pärimusmuusikakeskusest, kes otsustas, et tänavu juulis toimuma pidanud 28. Viljandi pärimusmuusikafestival jääb ära ning lükatakse järgmisse aastasse. Selle asemel peetakse tänavu kaks Eesti pärimusmuusika kontserdipäeva. Minu arvates asjalik otsus: korraldaja ei hakanud nipitama ega asendusüritust varem peetud festivalidega ühele pulgale seadma.

Arvan, et kui klubi küsib privaatvõistlusel osalemise eest raha, võiks osalejatele midagi asjalikku vastu pakkuda, mitte lihtsalt öelda, et minge sportige, kus ja millal tahate, ning saatke pärast fail.

Jah, ka Tartu Maraton teeb nüüd teistmoodi, otsides koroonaajastul võimalusi vastu pidada ning huvilistele midagi pakkuda. Õige suhtumine! Küll ei saa ma aru, miks on vaja nui neljaks kinni hoida seisukohast, justkui oleks tegu üritusega, mida tuleb lugeda järjekordseks maastikumaratoniks või rattaralliks. See on ju vale. Igaüks osaleb seal, kus tahab, niimoodi, kuidas tahab, ja sel ajal, millal tahab. Muide, rattaralli virtuaalsõidu juhend lubab osaleda isegi elektrijalgrattaga ...

Nii saadud tulemused pole omavahel ju raasugi võrreldavad! Tõsi, korraldajad ütlevad, et pingerida ei tehta. Aga ometi lisab klubi iga osaleja nime taha aja ning kinnitab, et maraton või ralli toimus ja kõigi osalejate puhul läks kirja ametlik osaluskord, seda ka Tartu Maratoni Kuubiku sarjas ning hõbe-, kuld- ja saadikumärkide arvestuses. Just osaluskorra arvestamine oli üks põhjus, miks ma pärast pikka mõtlemist otsustasin sellisele privaatsele rattarallile minna. Väntasin Tartu rattarallil esimest korda 1985. aastal rattatrennis käiva poisina ja siis tuli 25-aastane paus.

Uuesti läksin rattaralli starti 2010. aastal ja sestsaadik olen osalenud igal kevadel. Sügisesest rattamaratonist olen osa võtnud igal aastal, kui see 1998. aastal alguse sai.

Paraku mind tänavu rattaralli ametlikest tulemustest siiski ei leia, sest komistasin infotehnoloogilise probleemi otsa. Nimelt nõuab klubi, et osaluse tõendamiseks on vaja mõõteseadme logifaili. Mina olen tavaline rattasõber, kes sääraseid vigureid ei kasuta. Pakkusin välja, kas klubi usaldaks mind, kui võtaksin ise ausalt aega stopperiga. Muidugi see heakskiitu ei leidnud. Klubi soovitas, et laenaku ma kuskilt spordikell või nutitelefon või läbigu distants koos kellegagi, kel sobiv seade olemas.

Ilmselt on minusuguseid veel. Neid, kes pole huvitatud tehnilistest seadmetest, vaid soovivad lihtsalt rattaga sõita, joosta või suusatada. Ja kes ei hakka otsima inimesi, kellelt tehnilist vigurit laenuks lunida.

Arvan, et kui klubi küsib privaatvõistlusel osalemise eest raha, võiks osalejatele midagi asjalikku vastu pakkuda, mitte lihtsalt öelda, et minge sportige, kus ja millal tahate, ning saatke pärast fail.

Aga kui aastaid on järgitud normaalsele võistlusele sobilikku korraldust, ei ole seda õige ajutiselt täiesti pea peale pöörata. Siis tuleb asi olude sunnil ära jätta või teha aus asendusüritus, mis sellisena ka ajalukku läheb.

Üks võimalus on jagada osalistele ajavõtuandurid, nagu tehakse harilikul üritusel, ning tagada aja mõõtmine raja alguses ja lõpus. Teine lahendus on failijagamise süsteemi kõrval usaldada neid, kes mõõdavad oma teekonna tavalise stopperiga. Või siis kolmanda võimalusena võiks korraldaja ise nõuetekohaseid mõõteseadmeid osalistele laenata.

Tõsi, kahel esimesel juhul on osalistel võimalus petta. Näiteks «lõigata» marsruut lühemaks või ajaga valetada. Jah, lihtne oleks petta. Aga sobi teha on võimalik ka praegustel tingimustel, sest ega nõutud failis pole näha, millega täpselt liiguti. Kui elektrijalgrattaga sõit on lubatud, siis põhimõtteliselt pole ju vahet, kui keegi otsustab kasutada elektri asemel sisepõlemismootori abi. Terve tee sõbra auto taga tuuletaskus pedaalimine või paljuski alla mäge viiva raja valimine tundub lausa süütu tegevus.

Olen nõus, et iga korraldaja teeb oma võistlusel sellised reeglid, nagu soovib. Miks mitte alustada täiesti uudset privaatsõitude sarja. Aga kui aastaid on järgitud normaalsele võistlusele sobilikku korraldust, ei ole seda õige ajutiselt täiesti pea peale pöörata. Siis tuleb asi olude sunnil ära jätta või teha aus asendusüritus, mis sellisena ka ajalukku läheb.

Olümpiamängud lükati edasi, mitte ei pakutud, et las igaüks spordib omaette ja saadab siis tulemused korraldajale. Nojah, üsna üle võlli võrdlus, aga annab põhimõtte edasi.

PS. Miks pole klubi Tartu Maraton tulnud privaatsõidu mõttele juba varem, suusamaratoni puhul? Seal oleks niisugune asendusüritus täiesti omal kohal, sest talve jooksul lumi korraks ikka maha tuleb. Ja kui õnnestub, sõidetakse ametlik suusamaraton veel lisaks.

KOMMENTAAR

Mitte «päriselt see», aga parim, mis saab olla

Indrek Kelk, klubi Tartu Maraton juhataja

Väitega, et Tartu Maraton tõrjub osalisi, nagu leiab oma arvamusloos Aivar Aotäht, ei taha kuidagi nõus olla. Vastupidi, keerulistel aegadel püüame leida ja olemegi leidnud lahendused, kuidas meie osavõtjatele nende lemmikharrastusega seotud elamust ka piirangute tingimustes pakkuda.

Pikk ajaaken, vabadus raja valikul, tavapäraste distantside kõrval veel lühem lisadistants, suure kaassõitjate hulgaga kaasneva lisastressi ja kukkumisohu puudumine jne, on ainult mõned märksõnad, mis tegelikult pakuvad palju rohkem uusi võimalusi ja ei tohiks kuidagi osalejaid eemale peletada.

Me kõik saame aru, et see pole ikka «päriselt see», aga see on parim, mis saab olla. Pea 40 aastat toimunud rattaralli kergel käel ära jätta ja ainult toetusi lunides püüda ellu jääda ei ole meile vastuvõetav strateegia.

Nagu suusamaratoni kontekstis olen saanud 20 aasta jooksul mitu korda öelda, oleme kõik siia Tartu Maratoni tööle võetud ja tööle tulnud ikka selleks, et üritused ellu viia, mitte ära jätta. Sellepärast me ka pingutame alati maksimaalselt, otsime lahendusi ja vannume alla alles siis, kui asi lootusetu.

Et pakutav lahendus mõnele üksikule ei meeldi, on mõistetav ja normaalne. Täielikku üksmeelt ei ole võimalik saavutada kunagi ja ka meie suurürituste tavapärase korraldamise juures on tavaline, et on üksikuid, kelle arvates peaks tegema nii või teisiti ja see, mis teeme, on vale. Aga on fakt, et viis, kuidas me oma asju oleme ajanud siiani ja ka nüüd kriisi ajal, on enamiku meelest õige ja meelepärane. Miks muidu loetakse klubi Tartu Maraton ürituste osalejaarve kokku tuhandetes, aga enamikul teistel nappide sadadega.

Et meie tegevus on ainuõige ja paremini ei saagi, seda me ei väida. Arenemisruumi on alati ja on ka meil. Küll aga püüame alati teha parima, mida oskame ja mida parajasti asjaolud, finantsolukord ning ilm võimaldavad.

Nimest. Olen nõus, et rattarallile ei ole virtuaalsõit just kõige õnnestunum nimi või termin, sest viib tõesti mõtted sellele, et tegevus käib ainult arvuti taga. Minule isiklikult meeldib eesti keeles kõige enam väljend «kaugosalusega jooks või sõit», mis peegeldab kõige paremini selle sisu. Aga meie nimevalik sündis enne rattarallit toimunud maastikumaratonile mõeldes. Jooksumaailmas on nn virtuaaljookse juba aastaid korraldatud ja jooksuharrastajad üle maailma saavad aru, millest jutt. Küll läbi vaidluste ja arutelude, aga just sellest tuntusest lähtuvalt otsustasime virtuaaljooksu kasuks.

Sellest tulenevalt tuli järele ka rattarallil virtuaalsõit, sest oleks ääretult kummaline ja arusaamatu, kui korraldame ühe kuu jooksul kaks üritust, mis sisult on samad, aga nimetused täiesti erinevad. Rattamaailmas on virtuaalsõit nutitrenažööril arvuti ees sõites täiesti olemas ja ka Tartu rattarallit on võimalik sellel aastal nii läbida.

See, et üksikosaleja isiklik huvi või ambitsioon mitte alati korraldaja pakutavaga sada protsenti ei kattu, on samuti tavapärane. Meie peame vaatama kõikide osalejate peale, kohtlema neid võimalikult võrdselt, püüdma leida parima, mis meeldib kõige suuremale osale meie nn kliendibaasile. Üksikosaleja vaatab, et temal oleks kõige parem ja mugavam ning ka see on loomulik.

Kõige olulisem, mida me ei tohi unustada, on meie missioon. See on inimestele liikumiseks motivatsiooni loomine rahvaspordisuurüritustel osalemise kaudu. Ja kui me oma tegevusega (olgu need üritused siis nime poolest virtuaalsed, aga tegevuse poolest reaalsed) Eesti inimesed kümnete tuhandete kaupa ja mitte ainult ühel päeval liikuma saame ... siis me olemegi oma missiooni ühiskonnas täitnud. 

Eesti inimesed on jälle natuke tervemad, positiivsemad ja riik rikkam. Kas sellega kaasnes medal, kuldmärk, auraha – see polegi oluline, need on vaid vahendid inimeste motiveerimisel.