KOMMENTAAR

Mitte «päriselt see», aga parim, mis saab olla

Indrek Kelk, klubi Tartu Maraton juhataja

Väitega, et Tartu Maraton tõrjub osalisi, nagu leiab oma arvamusloos Aivar Aotäht, ei taha kuidagi nõus olla. Vastupidi, keerulistel aegadel püüame leida ja olemegi leidnud lahendused, kuidas meie osavõtjatele nende lemmikharrastusega seotud elamust ka piirangute tingimustes pakkuda.

Pikk ajaaken, vabadus raja valikul, tavapäraste distantside kõrval veel lühem lisadistants, suure kaassõitjate hulgaga kaasneva lisastressi ja kukkumisohu puudumine jne, on ainult mõned märksõnad, mis tegelikult pakuvad palju rohkem uusi võimalusi ja ei tohiks kuidagi osalejaid eemale peletada.

Me kõik saame aru, et see pole ikka «päriselt see», aga see on parim, mis saab olla. Pea 40 aastat toimunud rattaralli kergel käel ära jätta ja ainult toetusi lunides püüda ellu jääda ei ole meile vastuvõetav strateegia.

Nagu suusamaratoni kontekstis olen saanud 20 aasta jooksul mitu korda öelda, oleme kõik siia Tartu Maratoni tööle võetud ja tööle tulnud ikka selleks, et üritused ellu viia, mitte ära jätta. Sellepärast me ka pingutame alati maksimaalselt, otsime lahendusi ja vannume alla alles siis, kui asi lootusetu.

Et pakutav lahendus mõnele üksikule ei meeldi, on mõistetav ja normaalne. Täielikku üksmeelt ei ole võimalik saavutada kunagi ja ka meie suurürituste tavapärase korraldamise juures on tavaline, et on üksikuid, kelle arvates peaks tegema nii või teisiti ja see, mis teeme, on vale. Aga on fakt, et viis, kuidas me oma asju oleme ajanud siiani ja ka nüüd kriisi ajal, on enamiku meelest õige ja meelepärane. Miks muidu loetakse klubi Tartu Maraton ürituste osalejaarve kokku tuhandetes, aga enamikul teistel nappide sadadega.

Et meie tegevus on ainuõige ja paremini ei saagi, seda me ei väida. Arenemisruumi on alati ja on ka meil. Küll aga püüame alati teha parima, mida oskame ja mida parajasti asjaolud, finantsolukord ning ilm võimaldavad.

Nimest. Olen nõus, et rattarallile ei ole virtuaalsõit just kõige õnnestunum nimi või termin, sest viib tõesti mõtted sellele, et tegevus käib ainult arvuti taga. Minule isiklikult meeldib eesti keeles kõige enam väljend «kaugosalusega jooks või sõit», mis peegeldab kõige paremini selle sisu. Aga meie nimevalik sündis enne rattarallit toimunud maastikumaratonile mõeldes. Jooksumaailmas on nn virtuaaljookse juba aastaid korraldatud ja jooksuharrastajad üle maailma saavad aru, millest jutt. Küll läbi vaidluste ja arutelude, aga just sellest tuntusest lähtuvalt otsustasime virtuaaljooksu kasuks.

Sellest tulenevalt tuli järele ka rattarallil virtuaalsõit, sest oleks ääretult kummaline ja arusaamatu, kui korraldame ühe kuu jooksul kaks üritust, mis sisult on samad, aga nimetused täiesti erinevad. Rattamaailmas on virtuaalsõit nutitrenažööril arvuti ees sõites täiesti olemas ja ka Tartu rattarallit on võimalik sellel aastal nii läbida.

See, et üksikosaleja isiklik huvi või ambitsioon mitte alati korraldaja pakutavaga sada protsenti ei kattu, on samuti tavapärane. Meie peame vaatama kõikide osalejate peale, kohtlema neid võimalikult võrdselt, püüdma leida parima, mis meeldib kõige suuremale osale meie nn kliendibaasile. Üksikosaleja vaatab, et temal oleks kõige parem ja mugavam ning ka see on loomulik.

Kõige olulisem, mida me ei tohi unustada, on meie missioon. See on inimestele liikumiseks motivatsiooni loomine rahvaspordisuurüritustel osalemise kaudu. Ja kui me oma tegevusega (olgu need üritused siis nime poolest virtuaalsed, aga tegevuse poolest reaalsed) Eesti inimesed kümnete tuhandete kaupa ja mitte ainult ühel päeval liikuma saame ... siis me olemegi oma missiooni ühiskonnas täitnud.

Eesti inimesed on jälle natuke tervemad, positiivsemad ja riik rikkam. Kas sellega kaasnes medal, kuldmärk, auraha – see polegi oluline, need on vaid vahendid inimeste motiveerimisel.

Aivar Aotäht: Tartu Maraton tõrjub osalisi ehk Kuidas pakkuda asendusüritust

Joanna Hoffmann: lehepuhurite ülemvõim – palju müra, halb tervisele