Muljeid kliinikumi EMOst ⟩ Praegu on kõige lollim aeg tugev hambavalu saada. Aga minuga see juhtus

Selleks, et praegu pääseda Tartu ülikooli kliinikumi hoonesse, kaasa arvatud erakorralisse hambaravisse, tuleb esmalt läbi käia mobiilsest triaažikabinetist. Foto: Sille Annuk

Praegu on kõige lollim aeg endale tugev hambavalu saada. Aga just see minuga juhtus.

Vähemalt kaheks nädalaks on kõikide Tartu hambaravikohtade vastuvõtuajad tühistatud, uksed suletud ja kogu linnas töötab üldse kaks kabinetti, mis asuvad ülikooli kliinikumis. Neis «oivalistes» oludes õnnestus mul hambaarsti visiit venitada pikaks ja samas kogeda, mis poolsuletud kliinikumis praegusel koroonaajal õieti toimub.

Kontrolliti sümptomeid

Valu, mis kiirabi süstile ja ühelegi valuvaigistile ei allunud, saatis mind Puusepa 8 asuvasse EMOsse 17. märtsil pärast unetut ööd ja väheseid magatud hommikutunde. Kummelitee termoses ja tabletid dressipluusitaskus, seadsin lõunaks sammud vastuvõttu, mille ukse juurde õue paigaldatud koroonaviiruse diagnostikakabineti ehk triaažitoa ümber askeldanud remondimehed pigem viskasid nalja, kui olid murelikud.

Kabinetist väljus maskiga nooremapoolne meditsiinitöötaja, mõõtis mu kehatemperatuuri ja tegi kindlaks, et viiruse sümptomid puuduvad. Seejärel saadeti mind edasi haigla Lunini tänava poolse ukse juurde, kus ootasid juba kolm kileülikondades ja maskides vastuvõtuneiut, kes palusid mul esimese asjana desinfitseerida käed.

Läbinud sellegi värava, olingi juba kliinikumi riidehoius ja seejärel fuajees. Näis, et kõikidelt sisenejatelt küll küsiti majja tuleku põhjust ja seda, kuhu nad lähevad, ent hoones või vähemalt selle teatud osades võis ringi liikuda üsna vabalt. 

Maskid vähestel

Jah, võis näha, et nii vastuvõtjad uksel kui näiteks kliinikumi apteegi töötajad hoiavad inimestega pikemat distantsi, kuid suurt ärevust kusagil märgata polnud. Maski kandsid vaid osa meedikuid ja mõni üksik patsient. Üks põhjus on ilmselt see, et neid vahendeid lihtsalt napib. Teisalt tundub, et terve päev hoones viibides on maski lakkamatult kanda äärmiselt tülikas. Viirus, see nähtamatu miski, on ju kusagil ikka olemas ja kui ta lõpuks sind nakatada tahab, teeb ta seda ikkagi. 

Päeva esimeses pooles desinfitseerisin niisiis käsi hoolega, päeva lõpus rändasid aga mu näpud hambaarsti kabinetis ikkagi otse suhu. Selleks et näidata, kust ja milline hammas valutab. Nüüd olengi siis lõplikult nakatunud, arutlesin endamisi ja muigasin. Koroonahirm pole vist võõras mullegi, aga samas ei ole ka siis, kui kõiki ettevaatusabinõusid rakendada, viiruse mittelevimine päriselt tagatud.

Veidi segadust

Kokku võttis hambaarstil käimine minult ligi viis tundi. Pärast pooleteise tunni pikkust ootamist selgus, et visiidi järjekorranumbreid kuvav ja piiksuv tabloo on rikki läinud – arstid käisid vahepeal lõunal ning õed hakkasid patsiente sisse kutsuma suuliselt. 

«Ma olen siin juba neli tundi,» pahandas üks vene keelt kõnelev naine. «Kas tavavastuvõtus ka nii kaua aega läheb?»

«Kõik tavavastuvõtud on kinni, mitte ühtegi pole avatud,» teatas teine, teadlikum hambaravipatsient.

Veidi pärast mind olid ootejärjekorras koha sisse võtnud tudengiealised tõmmud lõunamaalased, poiss ja tüdruk, kel olid maskid ees. Nad piilusid oma telefone ja muretsesid justkui veidi, kas arsti juurde ikka saab.

Ooteruumi saabus korraga meditsiinitöötaja, kes teatas, et uksest, mis ootesaali ja hambaravikabinette eraldab, enam läbi ei saa. See pandavat homme, õigemini juba täna kinni. Tekkis pisutine segadus. «Kuhu me siis minema peame, kui siin oodata ei saa? Mis siis saab?» tulistas vene keelt kõnelev naine taas. Üritasin seletada, et meid on palutud siin oodata ja siin me ka ootame, enne kui keegi asjasse puutuv isik midagi muud ei ütle. Seletasin olukorda ka lõunamaalastele.

Super reklaam

Lõpuks suunati kõik patsiendid hambaravikabineti ukse taha ikkagi ümber nurga maja kõige suurema koridori poolt, kus istumiskohti nappis. Koroonaviiruse tõttu muutuvad olud kliinikumi majas sageli ja see toob kaasa segadust. Ometi ei jäänud minu arusaamist mööda keegi tol päeval hambaravita.

Kui hambaarsti ja registratuuri töötaja abiga üle kivide ja kändude lõpuks röntgenisse sain, nägin enda kõrval ka üht noormeest, kes ütles, et töötab põllumajanduses. Arutasime koroona leviku ja riigi eriolukorra üle üldiselt. «Meil läheb õnneks töö vanaviisi edasi, ainult üle 60-aastastel kästi koju jääda,» rääkis ta. 

Noormees arvas, et riiki ei saa mitmeks kuuks päris nii, nagu on praegu, kinni panna. Seda saavat teha vaid lühikeseks ajaks. Mina leidsin jällegi, et kui tahame meditsiinisüsteemi hoida toimivana, on praegused piirangud pigem vajalikud. Mingist vaatenurgast on õigus muidugi mõlemal. 

Tuleb ka tõdeda, et otsuste tegemisel mõjutab inimesi ilmselgelt see, kui palju ja millises võtmes meedia viirust kajastab. Viiruse loome toimib nagu üks hea ja andekas reklaam, mis oma sõnumit võimendab.

Haiglapäeva lõpu tegi märksa lõbusamaks heatujuline hambaarst, kes ütles, et täna aega napib ning põhiliselt tõmmatakse ja lõigatakse. See sisendas optimismi. Siiski jäi just põrguvalu põhjustav tarkusehammas välja tõmbamata. Selleks pidin järgmisel päeval minema hoopis lõuakirurgi juurde. See aga on juba eraldi lugu.