Juuni alguses avatud rattaringlus on viinud Tartu rattalinnana uude ajastusse. Suvel kasutas ringlusrattaid veidi üle 20 000 inimese, mis on linna suurust arvestades super tulemus! Nüüdseks on rendiratastega tehtud ligikaudu 680 000 sõitu ja sõidetud rohkem kui 1,8 miljonit kilomeetrit, mis on võrreldav 45 tiiruga ümber maakera.

Aktiivne rattasõit on heitlikest ilmadest hoolimata jätkunud ka sügisel. Kindlasti oli suvekuudel palju neidki, kes soovisid rattaringlust lihtsalt proovida, ja oli ka oma lõbuks ringi sõitjaid, kuid sõltumata sõidu eesmärgist on iga rattaga vändatud minut kasulik tervisele.

Mitu lapsevanemat on mulle rääkinud, et tänu rattaringlusele õnnestus teismelisi palju lihtsamini õue saada ning vähenes nutitelefoni seltsis veedetud aeg. Siiralt rõõmustab seegi, et rattaringluse on ka eakad hästi vastu võetud. Rattaringluse peaeesmärk on kahjuliku keskkonnamõjuga autokasutust vähendada, kuid heameelt teevad kõik muudki rattasõiduga kaasnevad positiivsed mõjud.

Mitmesugused kaherattalised sõiduvahendid vallutavad maailma, jagamismajandus murrab uksest ja aknast sisse ning noorem põlvkond ei ole õnneks enam sugugi nii autousku kui nende eelkäijad. Kasvav keskkonnateadlikkus ning soov linnas liiklusmüra ja -ohtu vähendada aitavad sellele tublisti kaasa. Linna paigaldatud liiklusloendurid kinnitavad, et rattasõitjate arv on tänavu suvel kasvanud, sama kinnitab tänavapilt. Rendirataste tänavale toomine on justkui julgustanud linlasi ka oma rattaid senisest aktiivsemalt kasutama.

Meile oli algusest peale teada, et rattaringlus on seotud suurte riskidega, sest maailmas on olnud piisavalt näiteid tõsistest läbikukkumistest. Põhjused on erinevad, aga kohe kindlasti ei anna ka näiteks üleüldine rattaga sõitmise populaarsus ja hea taristu mingisugust garantiid rattaringluse õnnestumisele.

Praegu olen veendunud, et Tartule oli ainuõige otsus rajada ringlus ülelinnalisena, rajades parklaid kõikidesse linnaosadesse ning tähtsamate huvipunktide lähedusse. Rattaringlus aitab elanikke ennekõike siis, kui võimalikult suurt osa igapäevaliikumistest saab teha rendirattaga.

Ülelinnaline rattaringlus on maailmas pigem vähe levinud ning valdavalt on tegu mingit osa linnast katvate süsteemidega. Suurlinnades, kus on palju turiste ning asustustihedus suur, on kindlasti võimalik edukalt toimetada ka üksnes kesklinna piirkonnas rendirattaid pakkudes, kuid Tartu-suurune linn seda endale lubada ei saa. Näiteks rajas aasta tagasi rattaringluse Turu, kuid kattis parklatega vaid osa linnast. Nüüdseks on selgunud, et rattasõidu üldisest kasvavast populaarsusest hoolimata on seal rendirataste kasutatavus oodatust väiksem ja rattad lihtsalt seisavad parklates. Olen enam kui kindel, et tekkinud olukorra peamisi põhjusi on parklate puudumine elanikele tähtsates kohtades.

Maailma kogemus kinnitab ka, et rattaringluse muudavad kasutajatele tunduvalt atraktiivsemaks just elektrirattad, mis võimaldavad jõuda sihtkohta liigse pingutuseta ning toob kasutajaks ka need, kellele tavarattaga sõitmine üle jõu käiks. Kuulsin sel suvel korduvalt, et tänu elektriratastele õnnestus nägu naerul kas Vanemuise või siis Jakobi tänava mäest üles vändata.

Neid linnu, kus on rattaringluses ulatuslikult elektrirattaid kasutusele võetud, ei ole sugugi palju. Üks hea näide on Lissabon, kus seda tehti 2017. aastal ning kus rataste ja parklate arv on poole suurem kui Tartus. Ka Portugali pealinnas saab valida elektri- ja tavarataste vahel, kuid kasutajate esimene eelistus on olnud elektrirattad.

Järjest enam soovivad inimesed paindlikult eri liikumisviise kombineerida. Rattaringlus on ses osas olulise tühimiku täitnud. Olles ise rendirataste sage «pintsak seljas, vihmakeep kotis» kasutaja, saan jagada oma kogemust. Tänu tihedale parklavõrgustikule jõuan rattaga pea kõigisse mind huvitavatesse sihtkohtadesse. Ühitades ratta-, bussi- ja autosõitu ning kõndimist tähendab see võimalust vihmasel hommikul sõita tööle bussiga, aga õhtuses päikesepaistes koju minna rendirattaga.

Mõisavahe rattaparklast linna piiril on raekojani umbes viis kilomeetrit, rendirattal jõuan selle vahemaa läbida 14 minutiga. Autole parkimiskoha otsimiseks kuluks ka aega, nõnda jõuan ma tipptunnil rattaga kesklinna tõenäoliselt kiiremini kui autoga. Tõsi, muidugi on vaja selleks mugavusalast väljuda.

Siinne aktiivne rattakasutus oli suur üllatus rattaringlussüsteemi valmistanud Kanada ettevõttele Bewegen, kellele Tartu on nende ajaloo suurim edulugu. Ringluse käivitamine pole neile möödunud valutult ning saadud on hulk õppetunde. Käsikäes oleme süsteemi järk-järgult paremini toimivaks ning töökindlamaks muutnud, kuid see töö ei ole veel lõppenud. Infosüsteemi ja mobiilirakenduse pidev arendamine, akude laadimisega tehnilised probleemid ning viivitused varuosade tarnel on vaid mõned näited raskustest, mis on mõjutanud süsteemi igapäevast käitamist. Linnaasutuse Tartu Linnatransport töötajad on andnud endast parima ja on paindlikult lahendanud esile kerkinud takistusi, et pakkuda teenust nii heal tasemel kui vähegi võimalik.

Linna enda poolt rattaringluse igapäevane majandamine ei olnud meie unistus, vaid eluliselt tingitud vajadus. Enne rattaringluse loomist uurisime erasektori huvi ja valmisolekut rajada siinne rattaringlus, kuid linnalt loodeti nii suurt tasu, et meil oli mõistlikum töö ise ära teha. Senine kogemus on kinnitanud selle sammu õigsust.

Paraku on tuhandete ratturite seas neidki, kes ei suhtu rendirattasse heaperemehelikult ning kahjustavad seda. Mitmekesi rattal sõitmine, rattaga trikitamine ja hüppamine, vastu seina sõitmine ja ratta suvalisse kohta vedelema jätmine – need on vaid üksikud näited kasutajate «loomingulisusest». Meil ei jäänud muud üle, kui kasutustingimusi karmistada ning hakata trahvima. Sellest on olnud kasu.

Sajad rendirattad on pidevalt ringluses. Mida rohkem silmapaare linnas toimuvat jälgib, seda kiiremini ja tõhusamalt on võimalik huligaanitsejad vastutusele võtta. Suurepärased kodanikualgatused on Facebookis loodud naabrivalve ning muud rattaringlusega seonduvad rühmad, millega on liitunud tuhanded inimesed, kes edastavad väga väärtuslikku infot. Suur aitäh naabrivalve loojatele ning kõigile, kes on rataste väärkasutusega seotut jaganud.

Linnatänavatel märgatavalt kasvanud jalgratturite hulk on kaasa toonud vajaduse järjest rohkem tähelepanu pühendada liikluskultuurile ja liiklejate ohutusele. Ratturid on tänavatele äärmiselt teretulnud, kuid liiklusreeglitest tuleb kinni pidada. Nii autojuhid, ratturid kui jalakäijad peavad olema üksteise suhtes tähelepanelikud ja hoolivad.

Ohutuse tagamisel on oluline ka taristu. Tartu linn on võtnud selge suuna sellele, et tekitame kõigil neil tänavatel, kus võimalik, eraldi liikumisalad ratturitele ja jalakäijatele.

Rattaringlus on töös olnud vaid viis kuud, kuid juba peame laienemisplaane. Tartu piires on kavas uusi parklaid rajada näiteks Märja, Ilmatsalu ja Rahinge piirkonda. Tartu linnaliikluse seisukohalt on järjest suurem mure valglinnastumine ning selle kaasnev autode vool lähiümbruse valdadest. Usun, et linnasüdamest viie kuni kümne kilomeetri kauguselt Tartusse rattaga sõita on täiesti mõeldav, ning seetõttu loodan rattaringluse laiendamisel head koostööd lähivaldadega. Tartu vald ongi härjal sarvist haaranud ning plaanidega heaks eeskujuks.

Rendirattad on tulnud Tartusse selleks, et jääda, ning kõik vähemalt 14-aastased liiklejad on väga oodatud neid kasutama. Püsivate miinuskraadide saabudes on meil akude eluea huvides vaja küll elektrirattad talvekorterisse panna, kuid talverehvidega tavarattad ootavad talvelgi sõitjaid. Kevadeni on jäänud vaid mõni kuu ning loodetavasti lööme tuleval aastal üheskoos üle kõik senised rattakasutuse rekordid.