Vahur Kollom: ajakurjanikule päitsed pähe?

Vahur Kollom

FOTO: Mats Õun

Meediale päitsete pähe panemisest on unistanud paljud isikud või organisatsioonid. Kuid lõpuks viib see kõik kas vaikiva ajastu või diktatuurini. Arvamuse kujundamisel on meedial täita väga vastutusrikas roll. Ajakirjanik on aga isik, kelle sulest sünnivad lood, mis toovad hetkeolustiku inimesteni. Jah, ajakirjanik võib olla kohati ebameeldiv ja esitada fakte, mis igale lugejale ei pruugi meeldida. See ongi sõna- ja arvamusevabadus.

Kui kõik ajaksid täpselt sarnast juttu, siis kuhu me lõpuks jõuaksime? Elasime juba sellises ajastus, kus avalikult oli ainult üks ja vägivaldselt pealesurutud arvamus. Seesama «tõde» hävitas lõpuks iseenda, sest polnud suuteline arenema. Ei märganud erisusi, polnud uuenemisvõimeline.

Ajakirjanik on tavalugejale ka kui sild läänepoolse Euroopaga, selgitab sealseid väärtusi. Kõik levitatavad väärtused aga ei pruugi kõnetada siinset elanikku. Inimeste arusaam maailma asjadest on erinev ning uute tavade ja kommetega ei suudeta üleöö kaasa minna. Olgu mõjutajaks siis vanus, päritolu, kogukondlik kuuluvus või haridustase.

Palju on infomüra ja müras järelduste tegemine võtab aega. Adressaat lihtsalt ei pruugi ka mõista saadetud sõnumi sisu. Võibki juhtuda, et arusaamad omavahel põrkuvad. Ühtäkki võib ka ajakirjanikust saada kellegi jaoks ajakurjanik. Kentsakas sõna, kuid kannab märgistavat silti ja tituleerib kedagi kurjana. Kurjusest on asi muidugi väga kaugel.

Väidetakse, et kohati on meedia kui Euroopa Liidu häälekandja. Eks olegi kaasa hõisatud paljudele uuendustele, mis saabuvad Euroopa Liidust. Saabub palju head, kuid on ka arusaamatut. Reguleerida neile meeldib ja Brüsseli päritolu määrused ning direktiivid seovad Eestit järjest rohkem Euroopaga. Tahame või ei, kuid föderaalriik on vaikselt tekkimas. Siin peame olema konstruktiivselt kriitilised ja näitama, et mõni asi lihtsalt ei toimi. Saab ka teistmoodi. Killukest talupojatarkust on Euroopasse vaja, elukutselised tippametnikud ei pruugi alati mõista Ida-Euroopa elu.

Kui kiidame kõik pimesi heaks, võtame võimaluse aruteluks. Inimestel tekib küsimusi, neile on vaja vastuseid.

Erinevate arvamuste kajastamine on tähtis. Kui ikka miski kuidagi ei sobi kellegi maailmavaatega, on meediavabaduse korral tagatud ka õigus repliigiks.

Valimiste ajal peab aga meedia jääma võimalikult erapooletuks. Kui võtta nõrgematelt õigus poliitilisi seisukohti levitada, pole see demokraatlike väärtustega kooskõlas. Kaasamatus võib aga tekitada protesti ja suunata inimesed tarbima hoopis teistsugust meediat, kus sisaldub oma «tõde».

Ei tohi unustada, et inimeste protest külmutati jääkeldris. Külmunud asjadel on kombeks üles sulada. Vähemalt üks erakond on protestimeelsusest võtnud maksimumi. Aeg annab arutust, kas teele saadetud hoiatustel ja ähvardustel on tõsi taga.

Kuid nendelgi on põhjus. Samas on poliitiliste organisatsioonide liigne vastandumine kui katsetatav ravim, mille mõjul ei pruugi tingimata olla soovitud tulemusi.

Usk meediasse aga ei tohi kaduda. Arvamuste rohkus rikastab.

Kui suudame levitatavat infot mõista, hinnata ja teha enda jaoks õigeid järeldusi, siis on kõik hästi. Seda nii toimetaja, ajakirjaniku kui ka lugejana.

Tagasi üles