VIDEO. Isand Tuust ja emand Mummu-Mia: nurrumasinad, kes armastavad nii hiiri kui juustu

Tartu linnaraamatukogu lemmikloomaringi oktoobrikuisteks külalisteks olid kaks pikakarvalist linnakassi: punakas Mummu-Mia ja hall Tuust. Kui viieaastane kassiemand Mummu-Mia suhtus rohkesse publikusse ja tavapärasest erinevasse keskkonda selge ettevaatusega, siis tema eakaaslane Tuust oli seiklushimulisem ning lubas väikestel kätel endale leplikult pai teha.

Lemmikloomaringi korraldav linnaraamatukogu personalijuht Ewa Roots rääkis, et üritusel käib juba kuues aastaring, kuid kassid on nende juures harvad külalised. «Kassid pole kerge kontingent. Nad on ikkagi koduhoidjad ning võõras keskkonnas ei tunne nad end kõige paremini,» tõdes Roots.

Tema kartused osutusidki tõeks ning ka omavahel ei leidnud Mummu-Mia ja Tuust ühist keelt. Õigemini isand Tuust oleks ehk leidnud, kuid emand Mummu-Mia tõrjus kõik lähenemiskatsed susinaga tagasi ning eelistas olla oma perenaise Mona Rootsi kaitsvas süles. «Tema kokkupuuted teiste kassidega on olnud minimaalsed, võib-olla selle pärast,» arvas Mona Roots. Pere teiste lemmikloomadega, koera ja terraariumis peetavate rottidega olevat Mummu-Mia läbisaamine siiski hea.

Ka Tuust ei tee probleemi, et peab oma igapäevast eluaset koera ja teise kassiga jagama, küll paneb ta koduse hierarhia paika sellega, et sööb tihti koera söögikausi (kus sees mõistagi koeratoit) tühjaks. Muidu on Tuust väga sõbralik ja hell, poeb kaissu ning jumaldab, kui tema pikakarvalist kasukat kammitakse — oma nimegi sai ta selle järgi, et juba päris pisikesena meenutas kangesti karvatuusti.

Kuigi läbi ja lõhki linnakassid, pole väikesed kiskjad Mummu-Miast ega Tuustist kusagile kadunud. Maal suvitades juhtub tihti, et Mummu-Mia tassib oma hiiresaagi tuppa pererahvale imetlemiseks ning sama on teinud ka Tuust, kui aias mõnele närilisele peale satub. «Aga Mummu-Miale meeldib väga ka näiteks juust,» lisas Mona Roots siiski.

Kasside kui isepäi kõndijate kuulsustest ei tasu Mona Rootsi ja Keiti Areni sõnul end heidutada lasta, sest tegelikult on tegemist kodu ja peret hoidvate loomadega. Vaid päris pisikeste laste puhul tuleb jälgida, et need kassi ei väntsutaks, sest see on asi, mis ei meeldi ka muidu kõige leplikumatele nurrumasinatele.

Teraapiakitse ootel

Linnaraamatukogu lemmikloomaringi on aastate jooksul külastanud igasuguseid põnevaid loomi, Aafrika siilist skorpioni ja tarantlini välja. Kõige suurema looma au saab novembris endale aga … kits!

Tegemist pole siiski tavalise mökitaja, vaid spetsiaalse teraapiakitsega. Kuna suur loom vajab ka suuremat ruumi, siis pole välistatud, et erandkorras toimub novembrikuine üritus mitte esimese korruse laste- ja noorteosakonnas, vaid hoopis teise korruse saalis. Kuid see saab paika siis, kui selgub, kas kits on nõus liftiga sõitma või mitte.

Tagasi üles