Kaja Kallas: Reformierakond lõpetaks valitsusse pääsedes tasuta bussisõidu ära

Kaja Kallas. Foto: Margus Ansu

Ehkki Reformierakonna esimeest Kaja Kallast nähakse sageli ainsa poliitikuna, kellel võiks järgmise aasta varakevadel jaguda jõudu ja karismat, et seljatada keskerakondlasest peaminister Jüri Ratas, pole tema juhitav partei seni üle-eestiliste populaarsusküsitluste tulemustes silmapaistvat taastärkamist näidanud.

Sellegipoolest ei pelga Kallas usutluses Tartu Postimehele välja tuua ridamisi arvamusi, millega pole lootustki massides lihtsat populaarsust koguda. Nii näiteks peab ta mõistlikuks töötukassa ümbernimetamist töökassaks, liigitab suurettevõtete lobitööd poliitikute seas demokraatia loomulikuks osaks, arutleb reisirongide dotatsiooni kärpimise üle ning lubab tagatipuks võimule pääsedes maakondliku tasuta bussisõidu lõpetada.

Kaja Kallas, kui mõelda viimasel ajal avalikkuses enim kõneainet pakkunud teemadele, on järgmise aasta riigikogu valimiste kontekstis paslik küsida, kui palju hakkab maksma pudel Tartus villitud A. Le Coqi õlut, kui teie peaministriks saate.

Sellele küsimusele ei oska ma vastata. Just mõni päev tagasi tuli välja rahandusministeeriumi majandusprognoos. Arvud selles on päris õõvastavad. Eelarve koostamisel prognoositud summa, mille alusel on kavandatud kulutused, erineb aktsiisi ja käibemaksu laekumisest juba 216 miljoni euro võrra. See on väga suur summa, mis jääb saamata.

Valitsus ütleb, et näete, aktsiisi laekub sama palju kui eelmisel neljal aastal. Aga aktsiisi tõsteti 70 protsenti!

Kas usute, et kui aktsiisi langetada endisele tasemele, siis ka hinnad langevad endisele tasemele ja ostukäitumine muutub nii, et taastub endine olukord, piirikaubandus hääbub?

Ei usu. Euroopa praktika näitab, et piirikaubandus tekib, kui hinnavahe naabritega on rohkem kui 20 protsenti. Kui inimestel on juba harjumus tekkinud, siis selleks, et tagasi muuta, peab vahe olema alla 20 protsendi. Isegi siis võtab see teatud aja.

Eksperdid siiski ütlevad, et alkoholiaktsiisi langetamine oleks siin kõige kiirem abinõu.

Üldisemalt ei ole minu meelest siin siiski küsimus ainult aktsiisides. Siin on näide, et eestlane on hakanud mässama riigi vastu. Kuidas ta saab mässu väljendada? Eestlane ei hakka autosid põletama, aga ajab ikkagi sõrad vastu, ei tee lollust kaasa ja toob kasvõi kiusu pärast õlled Lätist.

Miks see on ohtlik? Sellise mässava inimese kaitsetahe langeb ja maksudistsipliin halveneb. Niisiis see on suur teema.

Sellist mässumeelsust põhjendavaid kummalisi otsuseid on veel. Näiteks kahe ametkonna kummaliselt kallis nimevahetus, äsjane uudis vanglatööstuse kolimise kohta nende värskest majast. Kas selliste juhtumite puhul on probleem mõtlemises või selgitamises?

Mulle tundub näiteks ametkondade jõuga laiali viimine põhjendamatu, see pole eriline uutmine – kõik teavad, millist Potjomkinit sellega tehakse. Paberil justkui liigutatakse, kulu on meeletu, efekti ei ole. Miks me teeme selliseid asju?

Pigem võiksime lubada inimestel töötada nii, et nad elavad kusagil mujal. Suurem osa tööd on arvutis, võiks lubada paindlikke töövorme.

Töökassa nimemuutusest saan veel aru, sest nende tegevus on suunatud töö leidmisele, koolitustele ja muudele teenustele – töötukassa on stigmatiseeritud.

Haigekassa siiski tegeleb ravimisega, see nimevahetus tundub mulle ebamõistlik.

Tegelikult ei ole ma kunagi väga aru saanud asutusenimedega pastakatest. Mida need annavad? Näiteks minul pole kunagi olnud oma nimega kampaaniapastakat.

Eelnimetatud aktsiisiküsimuses ilmus hiljuti intervjuu õlletehase juhi Tarmo Noobiga. Ta tõdes, et nendega pole keegi seda teemat arutanud. Ehk on see halb praktika, kui suurtootjatega, kellest sõltub majanduses nii mõndagi, ei arutata nende tegevust puudutavaid poliitilisi otsuseid läbi?

Kusjuures siin võib tuua huvitava võrdluse muu Euroopaga. Eestis on lobi stigmatiseeritud. Kui keegi lobistab oma huvisid, öeldakse sageli selle kohta «oi-oi». Seevastu Euroopa Parlamendis on öeldud, et oma huvide esindamine on demokraatliku protsessi loomulik osa. Kui mingi reegel puudutab mingit tööstust, on selge, et nad võtavad sellel teemal sõna ja neid tuleb kuulata, et poliitikud ei teeks rumalaid otsuseid. Sellised jutud ei tohi liikuda põranda alla – ei tohi olla nii, et lobi küll käib, aga see pole nähtav.

Miks me kardame seda?

Hea küsimus. See on võib-olla ka natuke ajakirjanduse töö tulemus – osutatakse, et mingi otsus käib ettevõtja huvides, justkui ettevõtja huvid oleks alati pöördvõrdelised inimeste huvidega. Tegelikult ei ole.

Kas olete uhke või kurb, et Soome alkoturistid käivad nüüd Tallinna asemel Lätis?

Kahe otsaga asi. Eesti on unikaalses olukorras, sest meil on piirikaubanduse surve kahelt poolt: kaob põhjapoolne piirikaubandus, juurde tuli lõunapoolne. Löök on kahest suunast. Eesti rahva tervise seisukohalt oleks parem, kui soomlased ostaksid meilt, mitte et meie peame ostma lätlastelt.

Kui saaksite moodustada järgmise valitsuse, siis kas valiksite partneriks pigem EKRE või Keskerakonna?

Advokaadina pidin palju läbirääkimisi pidama. Tean, et kui juba enne läbirääkimisi öelda, et temaga teen ja temaga ei tee, siis see, kes sinna vahele jääb, võib hinna väga kõrgeks ajada. Seega pole mõistlik kaarte enne avada. Praegu me veel ei tea isegi seda, millised jõud tulevad valimistele. Ammugi mitte seda, millised on 3. märtsil valimistulemused.

Kui kindlalt te ennast praegu tunnete?

Kuus kuud on minna. Töötan iga päev selle nimel, et saada hea tulemus. Poliitikas võib kõik muutuda tundidega ja keegi ei tohi end liiga kindlat tunda.

Tartus pole teie juhitaval Reformierakonnal erilist küsimust, teete oma osa ikka ära. Aga miks te Tallinnas ei suuda nii suurt toetust võita?

Tallinnas on suur hulk venekeelseid elanikke, kelle hulgas pole me nii populaarsed. Keskerakonna toetus venekeelsete valijate seas on 77 protsenti, eestikeelsete seas 14 protsenti. Meil vastavalt 9 ja 42 protsenti.

Kui pikalt Keskerakonna juhitud Tallinnas elanike arv kasvab ja kui pikalt Reformierakonna juhitud Tartus elanike arv kahaneb?

Väga huvitav. Ma ei tea sellist demograafia dünaamikat. Hea küsimus. Tallinn on pealinn ja koos Harjumaaga tõmbab järjest töökohtadega. Kuigi Tartus on ka väga palju töökohti … ma pole sellele nii mõelnud.

Riigi suuruselt teise linna puhul on ehk veidi kummaline rääkida regionaalpoliitikast, aga Tartu tagamaa Lõuna-Eesti tühjeneb. Mis aitaks elus hoida selliseid kaugemaid kante?

Sageli tuuakse sageli välja Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks tegemine. See vähendaks vahemaid ja võimaldaks inimestel elada seal, kus nad soovivad, aga käia mugavamini ja ohutumalt keskustes.

Mis aastaks on kogu maantee Tallinnast Tartusse neljarealine?

Ma ei julge aastaarvu öelda. Meie programmis on seisukoht, et peaks tegema nii Tallinna-Tartu, Tallinna-Pärnu kui ka Tallinna-Narva (neljarealise maantee – toim). Küsimus on prioriteetides. Peame kokku leppima, milline neist esimesena valmis ehitada. Korraga on keeruline.

Tean, et kui juba enne läbirääkimisi öelda, et temaga teen ja temaga ei tee, siis see, kes sinna vahele jääb, võib hinna väga kõrgeks ajada.

Mida vastate neile, kelle meelest Tallinna-Tartu maantee laiendamine on rumalus, vaja oleks hoopis kiiremat raudteed, sest rongiga saab hoopis suuremaid tippkiirusi kui maanteel eales võimalik?

Rongiga on Tartus väga mugav käia, kui istekohaga pileti saad. On näha, et praegu on nõudlust selle teenuse järele ilmselgelt rohkem kui pakkumist. Euroopas saad igale poole rongiga. Kuid kui rongiga saadki Tartusse, pead kuidagi ju ka edasi saama.

Tee ehitamine on kokkuvõttes siiski odavam kui raudtee kiireks tegemine.

Suur küsimus on selles, kas suurem konkurents ja infrastruktuuri võimaldamine mõnele teisele pakkujale annaks võimaluse osutada rongiteenust tihedamini.

Meil on doteeritud rongisõit.

Rahvas sõidab püsti, ei mahu ära. Seega: võib-olla võiks dotatsiooni olla vähem ja kõrgem piletihind. Doteerima peaks ainult neid, kel on tuge vaja. Võiks võimaldada kvaliteetsemat teenust, et inimesed mahuks rongile ka.

Rail Balticu ehituse ettevalmistusi tehakse mitmete huvirühmade ägedast vastuseisust hoolimata. Samal ajal ei ole reisirongiühendust isegi Tartu ja Riia vahel. Kuidas selleni jõuda?

Riia on tõesti suur tõmbekeskus. Aga Rail Balticu puhul tuleb arvesse võtta seda, mille jaoks me saame raha ja mille jaoks ei saa. Suur osa rahast tuleb Euroopa Liidust ja on oluline, kui otse see uus raudtee läheb. See tundub mulle mõistlik plaan.

Tartu ja Riia otseühenduse kohta ei ole ma pädev vastama.

Mis saab maakondade tasuta bussiliiklusest, kui Reformierakond taas valitsusse pääseb?

See on täiesti mõttetu raha raiskamine. Kui võtta ette uuringud, siis nende protsent, kelle mured tasuta sõit lahendab, on väga väike. Pigem on probleem selles, et inimesed ei saa neile vajalikul ajal neile vajalikku kohta ja pärast tagasi. Nüüd on see tänu riigi tasutud transpordile veel hullemaks läinud – piletit ette osta ei saa ja keegi ei või teada, kas ta ikka bussi mahub.

Seega selle me lõpetaksime ära ja kaaluksime liinivõrgu korrastamist. Rohkem võiks olla jagamislahendusi – andmed selle kohta, kus inimesed tegelikult liiguvad, on ju kogutavad.

Mis teie arvates tselluloositehase planeeringuga valesti läks?

Esiteks see, et valiti eriplaneeringu menetlus ja et valitsus lubas. Ettevõtja võib tahta igasuguseid asju, aga valitsus lollitas ka ettevõtjaid. Nüüd suure avaliku huvi tõttu see lõpetatakse. Vastasseis oleks võinud kõik olemata olla, kui oleks lähenetud teisiti.

Kas Eestisse saab ehitada tselluloositehaseid?

Kui vaadata järjest uudiseid, et siia ei saa teha seda ja sinna ei saa teha teist, aga samas käib kurtmine, miks ei ole regionaalseid töökohti – need on ju sama võrrandi eri pooled. See kõik näitab, et areneme demokraatiana.

Moisés Naím on kirjutanud hea raamatu «The End of Power» sellest, kuidas väikestel gruppidel on järjest suurem vetoõigus, nad on üha millegi vastu ja nad suudavad võtta suuri protsesse pantvangi. Seda näeme näiteks Kanada ja Euroopa vabakaubanduslepingu puhul, kus Flaami parlamendi Flaami fraktsioon ütles, et pole nõus, ja kogu protsess pandi seisma.

Valitsus peab mõtlema asjad läbi ja kui teeb otsuse, peab suutma seda ka kaitsta. Ei saa nii, et kui keegi on vastu, siis kohe muudad seisukohta, kuigi argumendid on samad, mis otsuse tegemise ajal. Siis jääb küsimus, kas otsus oli läbi mõtlemata või lihtsalt löödi vedelaks.

Platon on öelnud, et valitseja kohustus on ka rahvast harida. Tuleb põhjendada raskeid otsuseid, mis on pikas plaanis õiged.

Kas tuleks minna tselluloositehasega uuele ringile? Äkki pole ettevõtjate huvi veel raugenud.

Kui kohalik vastasseis oli nii suur, tuleks alata teisest otsast. Tundub, et suusad on praegu nii risti, et on lootusetu püüda samas kohas uuesti. Inimestel on raske taganeda juba välja öeldust. Mida karmimalt on võetud seisukoht, seda raskem on sellest taganeda.

Tartus on elanud ootus, et riik investeeriks mõnda järgmisesse kultuuriobjekti, näiteks ehitaks kunstimuuseumi. Aga küsin hoopis nii: kas peate õigeks Tallinna linnahalli taastamist riigi rahaga?

Meie erakonnas on selle kohta erinevad seisukohad. Meil on inimesi, kes arvavad, et selle korrastamine on hea mõte, sest tarvis on ooperiteatrit ja suurt konverentsikeskust, mida praegu Tallinnas ei ole.

Linnahall on muinsuskaitse all olev imposantne ehitis, aga kindlasti tuleks selle kordategemisse kaasata eraraha. Korrastamise mõtet ei tohiks iseenesest kõrvale heita.

Valitsus peab mõtlema asjad läbi ja kui teeb otsuse, peab suutma seda ka kaitsta. Ei saa nii, et kui keegi on vastu, siis kohe muudad seisukohta, kuigi argumendid on samad, mis olid otsuse tegemise ajal.

Aga järgmine kultuuriobjekt Tartus?

Ei oska vastata.

Tartu ülikooli uus rektor Toomas Asser ütles ametisse vannutamise kõnes, et Eestis on viimane aeg liikuda ümberjagamismajanduselt teadmistepõhisele majandusele. Mida peate tarvilikuks selle nimel teha?

Meil on erakonna programmis teadus- ja arendustegevuse punktid tähtsal kohal. Seesama teadmistepõhine majandus – oleme jäämas keskmise sissetuleku lõksu. Väljapääs on, et teeme targemaid asju ning pakume targemaid teenuseid. Aga selleks on vaja targemaid inimesi.

Innovatsioon on Eestis seni olnud puhtalt ettevõtjate õlul. Neil aga napib aega sellega tegeleda. Need riigid, kes asuvad globaalse innovatsiooniindeksi poolest kõrgel kohal, on kõik tugevalt investeerinud teadusesse ja arendustegevusse.

Haldusreformi suur loosung on olnud, et Eesti vajab tugevaid omavalitsusi. Tartu kui Eesti suuruselt teine omavalitsus käib riigilt, käsi pikal, raha küsimas küll silla ehitamiseks, küll silla remondiks, küll koolimaja remondiks … Miks see nii on?

Eks osalt tuleneb see sellest, et on kokku lepitud, kes milliseid kohustusi kannab. Eesti riik käib sama moodi küsimas Euroopa Liidult, kui vähegi saab. See ongi loogiline. Eesmärk peaks siiski olema, et kõik saavad ise hakkama ja suudavad oma tuludest ära majandada asjad, mida on tarvis majandada.