Peeter Olesk: asjade algusest – mõtisklusi ajaloo ees

Foto: TPM

Muidugi ei mõelnud usuteaduskonna taastajad Tartu Ülikoolis kevadel 1991 sellest, millisena võtab vaimulik maailm religioosset õpetamist vastu tänasel päeval, kakskümmend aastat hiljem. Põhimõttelisi probleeme tõsteti tookord üles õieti vaid üks.

Filosoofia ajaloo õppejõud Tõnu Luik sõnastas selle järgmiselt: kuidas õpetada teaduskonnas metafüüsikat, niisiis seda osa olemisest, mis tuleb p ä r a s t füüsikat ja kas metafüüsika on õppeaine omaette või niisugune paradigmaatiline printsiip, mis läbib kõiki õppeaineid.

Tõnu Luige järgi oli see probleem pisut kentsakas ja ta muigaski nähtavalt, kui küsis: kuidas saab ülikoolis õpetada midagi, mille eelduseks on filosoofia valdamine juba ette, ehk lahtiräägitult – kui teoloogia juurde jõudmiseks peab filosoofiakursus olema läbitud, millal see «kui» siis ise algab?

Meie teised ei vastanud talle, et eks elu näitab. Vastuseks polnud vaja mitte lauset, vaid tegu, toimivat akadeemilist struktuuri, mis poleks ei erandlik ega ajutine. Mida selline struktuur võimaldab, polnud enam ühe inimese otsustada, sest kust võisime meie teada, kui kiiresti kasvatab teaduskond õppejõudude uue põlvkonna teaduskonna seest ja millal tekivad erinevad vaatekohad küsimustes väljaspool teaduskonda või väljaspool kirikutki.

Nendest küsimustest üks, nimelt humanistliku kristluse jätkusuutlikkus, ei ole pelgalt teoloogiliste vahenditega vastatav, sest see puudutab kõiki inimesi, ka neid, kes on alles teel kristluse manu, ja neidki, kes seda teed ei käi.

Tolerantsus ja mõttekindlus

Üldise ajaloo aspektist on humanism üks peatükk inimkonna arengus, algusega 15. sajandil ja lõpuga Peeter Suure kohal. Meietaolistele kättesaadaval kujul asus vastav ürikuline allikmaterjal peamiselt nõukogudeaegses Peterburis, kus sellega tegeldi väga intensiivselt NSV TA NSV Liidu Ajaloo Instituudi Leningradi osakonnas professor Viktor Rutenburgi (1911–1988) juhtimisel.

Sealt sain minagi mõne raasukese Homerose liualt, kuid tema rühma huvide keskmes oli majanduslugu, mitte mentaliteet.

Asjale nõnda lähenedes on humanism kitsam mõiste kui tolerantsus ehk sallivus alternatiivide suhtes, nii et meil tekib õigus küsida, kui palju peitub tolerantsust humanistlikus kristluses või kui see on nähtav, siis missuguse argumentatsiooniga. Ärgem rääkigem ümber nurga, seepärast siis: kas omasooarmastus on patt või leppimine looduse paratamatusega?

Minu jaoks algab patt vägivallast sellise inimese vastu, kes ei ole täiskasvanuks pühitsetuga võrdväärne või kelle teo- ja vastutusvõime on piiratud.

Alternatiiv tähendaks vägistamise legaliseerimist (või dekriminaliseerimist), üldisemal kujul koguni lapse ärasalgamist. Mille nimel peaks seda sallima? Kas tolle sekundaarse võrdsuse nimel, mis saavutatakse esmase ülekohtu kaudu kuni esimese vaherahuni?

Tolerantsus tunnistab sinu õigust olla sina ise koos kohustusega olla seda järjekindlalt oma tasku piires. Siit järgneb, et iseseisev inimene ei saa olla tolerantne teiste arvelt ehk looduse paratamatus ei tohi muutuda ettekäändeks suruda teine inimene alla.

Üks soovitusi käitumiseks olukorras, kus liha ei sure ära, on küllalt vana. Tuleb osata jääda ellu üksi, olles teiste keskelt tagasi tõmbunud. Eesti Vabariigi poliitilise juhtkonna praeguses koosseisus on esindatud üks pere, kus selline tõmbumine on lahendatud inimlikul, st tüpoloogiliselt humanistlikul viisil. Kas üks pere on vähe või palju? Palju, sest tolerantsus maksab, kuna ta seisneb loobumises.

Teine soovitus on nurgaadvokaatide ja pankurite oma. Kindlustatud vanaduspõlv tuleb luua nagu foreward-tehing, spekulatiivse hinnaga. Usuteaduskonnas säärast sahkerdamist ei õpetata, pealegi jätab see õhku küsimuse, kes kaitseb lihtsurelikku vägistamise ja muu ülekohtu eest.

Teataval määral, kusjuures see määr on lahtine, viitab humanistlik kristlus teoloogilisele ummikule, sest kätkeb endas kujutlust, nagu ähvardaks kristlust dogmaatilisus ja kanoniseerimine kultuuriantropoloogiliselt vaatekohalt.

Praktiline elu

Vestelnud mitme maakiriku õpetajaga lisaks sellele, mida võib hingekarjase argipäevast lugeda perioodika veergudelt, olen saanud aru, et kiriku majandamine, koguduse hooldamine ja pühakirja uurimine jutluse pidamiseks ei allu ammu enam õpetaja tööpäeva inimlikule ajajaotusele, sest on kaks ise asja, kas sa jutlustad kirjakoha üle nendele mammidele, kellele uuem usuteadus on liiga teistsugune võrreldes harjumuspärasega, või noorele rahvale, kes usuteadusest on ühte ja teist juba kuulnud.

Olgu siin näiteks ühe maaõpetaja probleem. Et oma koguduses midagi ära teha, selleks tuleb tal kuuluda organisatsiooni, mis tegeleb küll ka heategevusega, ent pole luterlik. Kumb on nüüd tähtsam, kas koguduse liikmemaksud ja annetused või too mitteluterlik maailmaorganisatsioon, mille projektide sihtotstarve on algusest peale lahutatud inimese ajalikust elust?

Argipäev vastab üsna ühemõtteliselt, et maailmaorganisatsioon on tähtsam. Kui see nii on, siis mis saab õpetaja kuuletumisest üksnes Jumala sõnale – või on meie ideaaliks saanud hoopiski iseseisvusetu hingekarjane? Usun, et ei ole.

Mõlemas suunas

Aastal 1991 ei käsitlenud ükski meist usuteaduskonna taastamist kui oma võla tasumist. Mõtlesime sellest, et religioosset maailma tunneb põhjalikumalt too inimene, kes on seda maailma uurinud ja saanud õpetust.

Vastavalt on mul hea meel näha ka oma kodus kaht raamatut, mille teaduskond on kinkinud tänavusel tähtpäeval endale ise. Neist üks on Toomas Jürgensteini ja Olga Schihalejevi gümnaasiumi usundiõpetuse õpik «Usundimaailma suured küsimused. Ideed. Kogemused. Vastused» (Tallinn, 2011), teine Marju Lepajõe «Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik» (Tallinn, 2011) juba kolmandas trükis.

Niisiis, nagu kirjutas Dumas, «meil ei tule karta, et üks osa seemnest oleks langenud kaljule, teine osa teeliiva ja et taevalinnud oleksid ära nokkinud ülejäänud».

Mis saab vastustest praktilistele küsimustele? Võimalik, et humanism tüpoloogilises mõttes on laineline protsess, millest pole selge, kus asume parajasti meie. Haridusest tehakse nüüdsel ajal rahaasi ja mõjuvõim (järelikult ka kauplemine mõjuvõimuga); mitte sisu, vaid vorm.

See on umbes nagu anuma ning temasse valatud vedeliku suhe, mis rahuldab üksnes seni, kuni anum on täis. Usuteaduskonda taastades me soovisime, et anum oleks täis, aga me ei teadnud, kui palju on januseid. Võib-olla on meil siin tegemist üldisema kriisiga akadeemilises maailmas, kus arvatakse, nagu tuleneks tolerantsus just humanismist.

Ometi on mõeldav ka asjade vastupidine käik, kus humanismiga püütakse ületada tolerantsusele iseloomulikku kõigemõistmist. Meie hoidsime tee lahti mõlemas suunas.