Otsematkajail on jäänud Tartusse astuda veel vaid loetud kilomeetrid

Risto Mets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otsemanid Anti Orgla (vasakul), Marten Laur (keskel) ja Mati Allas tõmbasid hinge tagasi ühel Kardla küla heinamaal.
Otsemanid Anti Orgla (vasakul), Marten Laur (keskel) ja Mati Allas tõmbasid hinge tagasi ühel Kardla küla heinamaal. Foto: Margus Ansu

Täna pärastlõunal ületasid jalgsi Tallinnast Tartusse matkavad noormehed Emajõe, tohterdasid jalgu, võtsid pisut süüa ja juua ning läksid taas teele, et teha viimane pingutus Tartus suunas.

Kell oli 14.45, kui Emajõe luhapealsese tiheda pajuvõsa vahelt Kardla külas hakkas paistma esimene pea. Veel pisut ootamist ning põlluäärsest nõgesetihnikust nad välja astusidki - Anti orgla, Mati Allas ning Marten Laur. Nendega kaasas ka üks neiu, kes teeb kaasa rännaku viimase päeva.

«Viimased kaks kilomeetrit olid kõige hullemad. Poleks uskunudki, et kusagil Eestis võib nii tihe võsa olla,» tõdes Mati Allas korraks maha istudes ning Tartust Postimehe kohvikust kaasa võetud pannkooke mekkides.

Tõsi see ka oli. Jukukõminat kosstus jõeäärsest rohelusest enne pea pool tundi, kui lõpuks inimesed paistma hakkasid.

Meeste kinnitusel on sellises võsas liikumiskiiruseks umbes pool kilomeetrit tunnis.

Edasi jätkus teekond juba peaasjalikult mööda põldusid ning rohumaid. Kella kuue paiku õhtul olid matkajad Vorbuse kandis. Tartusse loodavad nad jõuda täna hilisõhtul.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles