Indrek Hirv: kultuuri rahastamisest ja moraalsest lumpenist

Indrek Hirv

FOTO: Sille Annuk

Kui jõuab sügis, läheb mu meel rahutuks, ebameeldivalt rahutuks. Ja narril põhjusel. Oktoobris peab hakkama mõtlema, kuidas järgmisel aastal nii-öelda majandada, peab mõtlema, kuidas taotleda järgmiseks aastaks kulka stipendiumi (mida ma olen tavaliselt saanud ja mille taotlemine ei ole õnneks veel väga keeruline) või kirjanikupalka (mida ma pole veel saanud, aga mille taotlemisele olen enda ja teiste aega ja energiat raisanud) või linnakirjaniku palka (mida ma ei ole saanud, aga mille taotlemiseks oleks pidanud kümmekond lehekülge korralikult täis kirjutama – mina kirjutasin paar rida) või siis seda väikest kirjanike liidu abiraha (mille ma sain ükskord siis, kui kulka stipist ilma jäin).

Olen kirjanikupalga jaoks korra lasknud oma taotluse kellelgi teisel teha – aga see pole hea mõte, see neile seal ei meeldi. Ütlen «neile seal», sest ma ei tea, kes need on, kes stipendiume ja kirjanikupalku otsustavad, ei tahagi hästi teada, sest mul on nende vastu väike trots või vimm.

Mis vimm? Ei tea isegi ... midagi sellist, et ma ei salli, et keegi kõrvaline inimene võtab õiguse otsustada, kas ma olen oma stipendiumi väärt või mitte.

Olen ju enda arust tasemel küll ja teen oma tööd niikuinii nii palju ja nii hästi, kui vähegi suudan ja oskan, olgu siis mu takkasundijaks tavaline loominguline pakitsus või meistri­­au. Ja vahel juhtub, et tahan poole aasta pealt ümber mõelda, teha midagi muud, kui taotluses olen lubanud ... Kuidagi näru tunne on aastast aastasse neid bürokraatlikke taotlusi ja põhjendusi kirjutada, ikka pikemaid ja pikemaid, justkui kellegi ees pugeda, kellegi nimetu ja näotu ees, kuidagi alandav on. Ja paneb endast halvasti arvama, ennast räpasena tundma.

Nii, nüüd sai see pikk ja piinlik isiklik südamepuistamine läbi, aga see oli siinkohal sissejuhatusena tõesti vajalik, tahtsin näidata, kuidas edaspidi jutuks tulev kahestumine trotsi ja pugejalikkuse vahel alguse saab. Leidsin oma ebamugavustundele ootamatult ilusa põhjenduse, sirvides ühte tarka õpperaamatut: Henn Käärik, «Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria», Tartu ülikooli kirjastus, 2013.

Robert Michels (sotsioloogia suurkuju, sündinud 1876. aastal Kölnis, õppinud Pariisis, Münchenis, Halles, Leipzigis ja Torinos) jagab intelligentsi kaheks osaks ehk klassiks. Esimene osa koosneb neist, kel on õnnestunud riigiaparaadis kanda kinnitada, teine osa neist, kes on piltlikult väljendudes kindluse ümber piiranud, ent ei suuda sisse tungida.

Esimesed on võrreldavad orjakarjaga, kes on valmis riiki, oma leivaisa, iga hinna eest kaitsma. Seetõttu võib neid kõhklemata käsitleda riigi kõige ustavama toena. Teised seevastu kujutavad endast riigi kõige vihasemaid vaenlasi. Need on rahutud hinged, kes sobivad juhtima opositsiooni, ka revolutsioonilisi parteisid. 

Teisal räägib Michels bürokratismist kui demokraatia verivaenlasest, mis tapab isiksuse ja on väikekodanliku kitsarinnalisuse kandja ühiskonnas. Bürokraatlik vaim laostab iseloomu ja sigitab moraalse lumpeni ... sest igas bürokraatias pälvivad peatähelepanu edutamine ja edutajad. Ning sellest tuleneb ülemuslikkus allapoole ja aukartlik lömitamine ülespoole.

Selles umbes saja aasta taguses arutluses on meie (nii Eesti kui Euroopa) kultuuri praegune allakäigumehhanism ilusti kirjas: riiklikult ülalpeetud kunst bürokratiseerub ja nii tekib riigi nisa otsas rippuv osa loomingulisest intelligentsist, mis muutub tasapisi moraalseks lumpeniks. Ning see vastandub vabadele, veel orjastamata loojatele, kes on omakorda juba loomult kultuuribürokraatia või ka riigi vaenlased ... kuna nad pole kas lasknud või pole veel osanud lasta ennast ära osta.

Mäletan, kuidas mu isa tegi järele Johannes Võerahansut, sisistades tolle moodi läbi hammaste: «Kunstnik peab vaba olema!» Looming eeldab vabadust! Kunstnikule või kirjanikule või heli- või muule loojale ei tohi jätta tunnet, et ta on äraostetav, et ta on kinni makstud. See tekitab kas pugejalikkust (sünnitab Robert Michelsi järgi moraalset lumpenit) või trotsi, mis kammitseb loojat hullemini kui aineline kitsikus. Ja nii hakkabki ta looming kandma kas alandlikkuse või trotsi märki, mis on tavaliselt kunsti seisukohast täiesti ülearune. 

Bürokraatiat peaks palju vähem olema, sedasama, mis teeb loojast kas pugeja või ajab tal harjased turri, kui ta peab ennast kultuuriametnike kasvavale armeele vastandama.

Noh, trots võib ehk veel vahel kunstiga seose leida: jõulise kunstnikunatuuri puhul, kes end jalge alla tallata ei lase, võib see mõnel harval juhul ehk isegi kasuks tulla. Aga pugejalikkus töötab kunstile kindlasti ainult vastu ja seda ju eriti just nende puhul, keda riiklik bürokraatiaaparaat katsub kõige rohkem soosida või kellelt kõige rohkem oodatakse ... või keda soovitakse kõige rohkem ära osta.

Saan aru, et raha seisukohalt, ametnike seisukohalt pole mu jutul mingit mõtet. 

Kunstnike siseelu neid ei huvita, see on kõrvaline, seda ei anna tabelisse panna või aruandesse kirjutada.

Aga kunsti seisukohalt on see tõesti oluline: kunsti tase sõltub sellest rohkem kui millestki muust. Mida siis peaks tegema? Kas kunstnikud-luuletajad ja kes-nad-kõik-on rahata jätma? Ei, seda mitte, aga neilt ei peaks aastast aastasse ülearu keerulisi ja pikki palvekirju ootama, neile võiks nende pisukest pajukit vabama käega jagada, vähemalt neile, kes on ennast juba tõestanud.

Bürokraatiat peaks palju vähem olema, sedasama, mis teeb loojast kas pugeja või ajab tal harjased turri, kui ta peab ennast kultuuriametnike kasvavale armeele vastandama. Ehk peaks rohkem hoopis tulemust väärtustama? Tõstma honorare või panema näiteks kirjaniku sissetuleku sõltuma läbimüügist. 

Ja veel: preemia üldjuhul selle saajat ei alanda (vähemalt siis, kui ennast preemiale ise esitama ei pea), preemiaid võiks rohkem olla kui stipendiume – riiklikke ja mitteriiklikke, ka erapreemiaid –, need innustavad, mitte ei kammitse. Need ei lase ka tekkida sellel üksnes riigi abist sõltuval loomingulise intelligentsi osal, mida Robert Michels, kui ta veel elaks, moraalseks lumpeniks nimetaks.

Tagasi üles