/nginx/o/2017/06/21/6805939t1h8a46.jpg)
Arstist pereema ja trükkalist pereisa loovad nelja lapse kasvatamise ja talumajapidamise kõrvalt Tabivere vallas asuvasse Juula külla kohapärimuskohviku.
Juula küla suurpere tõstab kohvikuga maaelu au sisse
23. juuni 2017, 10:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta tagasi hakkas ühe Elistvere loomaparki viiva tee ääres tühermaal midagi toimuma. Maasse tekkis vundament, selle peale maja. Kurvilisele teele sedavõrd lähedal, et talupojamõistusega maainimene endale sellisesse kohta elumaja ei ehitaks.
Ometigi on majaehituse taga puhast verd maainimesed sealtsamast Juula külast. Neljalapseline perekond Kaasik, kes on aastaid sealset külaelu eest vedanud, asus palgatöö kõrvalt Juulamõisa kohapärimuskohvikut ehitama.
Tartus trükkalina töötav Kalvo Kaasik rääkis, et kuigi pere elab kohe Elistvere loomapargi külje all, on nad loomapargi külastamise järel alati tundnud, et nälg tapab. Kes see viitsib siis koju jõudes kohe vaaritama hakata? Tee peale võiks ju jääda koht, kust kehakinnitust saada.
Pereema Eneli Kaasik töötab samuti linnas, Tartu ülikooli kliinikumis intensiivraviosakonna arstina. Ta rääkis, et pensionipõlv hakkab lähenema ja peaks ju mõtlema, mida siis teha. Mis sellest, et ise alles neljakümnene, aga näe, mõtleb juba pensionipõlvele.
«Kui ma peaks terve elu olema selle häda, valu ja viletsuse sees, siis lõpuks oledki närvihaige, keegi sind ei kannata ja sina teisi ammugi mitte,» avas ta põhjuse, miks tahaks oma arstiametis kogetu tasakaalustamiseks kodukandis midagi loomingulisemat teha.
See krunt, millele on nüüdseks laotud kiviplokkidest majake, asub magusa koha peal: kui Tartu poolt tulla, jääb ta loomapargi ja Vudila tee äärde, lähedal on ka jääajakeskus. «Kõik tuustivad siit läbi ja heal juhul jääb prügi tee äärde,» sõnas Eneli Kaasik.
Et tegelikult on see voorte vahele jääv kant rikka ajalooga ning seal tegutseb palju ettevõtlikke peresid, soovivad Kaasikud seda rikkust hakata kõigi sealt läbi voorivate turistidega jagama.
Vooremaal on palju lugusid, mida neile jutustada: seal on Kalevipoeg oma kive heitnud ja Linnamäel maganud, Äksis on pastoriametit pidanud eestlastele õ-tähe andnud Otto Wilhelm Masing, lisaks on Äksi kuulus oma nõia poolest.
Kõikide nende lugudega saaks siduda kohvikus pakutavaid toite. Toidud ise oleks tehtud aga ümberkaudsetest taludest pärit toorainest. «Mis sa sellest kohvikust teed, kui sul seal head toitu ei ole,» on Eneli Kaasik veendunud.
Kalvo saab peagi mahetaluniku tunnistuse. Sealsamas Juula külas vanematekodu krundile maja ehitanud mees kasvatab palgatöö kõrvalt oma talu maadel kartulit ning köögivilju.
Igaüks teeb midagi
Linnulennult leiab talu, kus toodetakse mahemahlasid. Naaberkülas on astelpajuistandus, sugugi mitte kaugel Tabiveres pruulivad noored mehed õlut, Palamuse kandis kasvatab üks pere kitsi ja teeb kitsepiimast lisaks kõikvõimalikele piimatoodetele iirisemaiust. Nimekiri võiks pikalt jätkuda.
«Räägidki loo juurde, et kartulipuder on tehtud siitsamast kahe kilomeetri kaugusel kasvanud Jõgeva kollasest, mitte pulbrist,» tõi Eneli Kaasik näite sellest, milline oleks nende unistustekohviku roll kohalike elanike töö esiletõstmisel. Kohvikusse tuleb ka eraldi pisike pood, kust kohalikku kaupa kaasa osta.
Selle unistustekohviku majakarbi on perekond Kaasik üles ehitanud enda ja vanemate kogutud säästude eest. «Ja vahvlimüügist,» naljatas pereisa, viidates sellele, et pere vanemad lapsed Artur (11), Klaudia (12) ja Karmeli (14) käivad aeg-ajalt Elistvere loomapargis müümas oma küpsetatud vahvleid ja ümberkaudsete talunike tooteid. Viiene Kerten õpib veel suuremate kõrvalt ametit.
Nüüd hoiavad Kaasikud hinge kinni, et PRIAst tuleks heakskiitev otsus umbes 40 000 euro suuruse toetuse saamiseks. Siis saaks tasapisi tegutsedes järgmisel kevadel kohviku uksed avada.
Õigeid uksi majal küll veel pole, ent Hooandja veebikeskkonnas kogutud toetuse eest on ostetud kolmekordse paketiga aknad, sest sellest majast peaks saama liginullenergiahoone.
Palgatöö kõrvalt kohvikut rajades pole lootustki, et see paari kuuga valmis saaks. Ehkki ehitusel on abis üks Saaremaa ehitusfirma, pole Kaasikutel kohviku avamisega tuld takus. Seni, kuni PRIA otsust pole, ei tohi nad aga maja juures lillegi liigutada. See-eest on maja ümber juba külvatud hulgaliselt põllulillede seemneid, et näidata kohapärimuskohviku juures ka sealse kandi liigirikkust.
Need seemnedki pärinevad läheduses tegutsevast pereettevõttest. Nimelt kogub Soitsjärve ääres elav pere sealsetelt looduslikelt rohumaadelt niidutaimede seemneid, et kasutada neid haljastuses ja teadustöös.
Kulukas maaelu
Kuigi perekond Kaasik on kokku löönud, et nelja lapse kooli-trenni-lasteaeda viimiseks tuleb pere kahe autoga nädalas maha sõita 600 kilomeetrit, lisaks enda töölkäimised, kinnitavad nad järjest tugevamalt oma juuri Juula külla, mitte ei vaata lihtsama elu poole linnas.
Vähe sellest, et kohvikuunistus on teoks saamas, soovivad Kaasikud käpa peale panna ka Elistvere loomapargis karupuuri kõrval olevale vanale mõisaaidale. Kui oma väike kohvik mahutaks siseruumidesse kuni 30 külalist, siis selles suures aidas tahaks pere hakata toitlustama bussidega loomaparki tulnud turiste. Lähiajal selgub, kas sellest soovist ka asja saab.
«Minul on tervis nii kehv, et pean arsti pideva järelevalve all elama,» viskas Kalvo Kaasik nalja selle üle, miks end töiselt rohkem kodukandiga siduda. Tema tohtrist abikaasa tõdes, et arstiametit ta päris jätta ei saa. «Aga vaheldust ja rõõmu võiks küll ellu tuua,» lisas ta.
