Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Emajõgi jättis 150 aastat tagasi rekordüleujutuses ulualuseta tuhatkond tartlast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Fotole on jäädvustatud 1899. aasta üleujutuse aegne söögiturg. Vasakul paistaks praegu Tartu sammastega kaubamaja, parempoolses osas on vana pritsumaja torn, mille asemel on nüüdsel ajal park. | FOTO: kirjandusmuuseum

Homme, 6. mail möödub 150 aastat päevast, mil Emajõgi uputas Tartut nii kõvasti, et see rekord püsib tänini. Poolteist sajandit tagasi avaldas Johann Voldemar Jannsen nädalalehe Eesti Postimees mitmes numbris uudiseid sellest, kuidas «meie mamma Emajõgi natuke pahur olnud ja üle oma sängiserva välja tulnud linnarahvast vaatama».

Eesti Postimees kirjutab

Ajalehe 26. aprilli (uue kalendri järgi 8. mai) numbris on kirjas, et veeuputus on palju kibedam, kui nädal tagasi ilmunud numbris oli kirja pandud. Linna madalamates paikades olid juba kaks nädalat olnud ligi sada maja enam või vähem vee sees.

«Valusam asi sealjuures on, et kõigi nende majade sees enamasti vaesemad ehk üsna vaesed inimesed elavad, kel nõu ega jõudu ei ole enestele häda sees abi saada,» kirjutas Eesti Postimees. «Häda on suur! Vanad, nõdrad, haiged, väetimad lapsed – vesi ümberringi, ei tea, kuhu minna! Linnaülemate poolt tehakse, mis võimalik on, aga abitahtjaid on enam ja häda suurem, kui abi ulatab.»

Papa Jannsen, aga ehk hoopis ta tütar Lydia, kes samal aastal tegi kirjandusliku debüüdi luulekoguga «Emajõe ööbik», kirjutas seitungis ka sellest, mis üleujutusega kaasneb.

«Vesi rikub alusmüürid, põrandad, ahjud, köögid, toiduvara ja riided, jälestusega peame ütlema: mis vesi järele jätab ehk mis inimesed ise välja ei saa, seda püüavad kurjad, häbemata vargad ära vedada! Sealjuures tulevad nüüd tõved ja haigused, mis paraku vee alanemisega soojal ajal veel suuremaks saavad minema. Häda on käes ja häda ees.»

Veehädalistest olid täidetud kasarmud ja ümberkaudsete mõisate rehed, kuid osa oli veel kuiva peavarjuta. Kokku kutsuti heategevuskomitee.

Linna poolt anti abi rohkem kui 450 inimesele ning veel 366 inimest said tasuta peavarju kolmelt tudengikorporatsioonilt ja mujal majades. Peale selle oli teadmata hulgal neid, kes leidsid ulualust naabrite ja teiste heade inimeste juures.

Kõik see oli Tartus 150 aastat tagasi, kui Emajõgi püstitas oma veeseisu kõrguse rekordi. Tippmark on täpselt fikseeritud 6. mail 1867, nagu kirjutab siinsamas kõrval geograaf ja hüdroloog Arvo Järvet, kes on ametis TÜ geograafiaosakonnas.

Korrapära üleujutustes

«Suurvesi kevadel tähendab jõgedel talve lõppu,» märkis ta. «Sellele ajale on iseloomulik suur veetaseme tõus, mis mõnel aastal põhjustab ulatuslikke üleujutusi. Kas üleujutuste esinemises on täheldatav ka korrapära, seda saab Emajõe andmeil üsna hästi selgitada.»

Järvet on kirjandusmuuseumist leidnud ka neil kahel küljel all ilmuva foto. Sellele on jäädvustatud 1899. aasta üleujutuse aegne söögiturg. Vasakul paistaks praegu Tartu sammastega kaubamaja, parempoolses osas on vana pritsumaja torn, mille asemel on nüüdsel ajal park.

1867. aasta suurvee kõrgusele vastav tänapäevane üleujutusala 1866. aastal ilmunud linna plaanil. Kujundanud Jaan Ainelo, aluskaart Tõnu Raidi raamatust «Tartu ajaloolistel linnaplaanidel». Siis oli üleujutusala praegusega võrreldes palju suurem, hõlmates ka Meltsiveski ja pärmivabriku vahelist Holmi-tagust madalat ala ja kesklinna kohal jõe paremkalda lõiku. | FOTO: T

oo

Veepind aina kerkis ja kerkis

ARVO JÄRVET, geograaf ja hüdroloog

Tartu ülikooli ilmade observatooriumi ehk metobsi asutamisega pandi algus ka Eesti sisevete hüdroloogilisele vaatlusvõrgule. Meteovaatlused algasid 2. detsembril 1865 ning veetaseme vaatlusrea algus on 1. aprill 1867. Huvitav, et just tolle aasta kevadsuurvee ajal 150 aastat tagasi fikseeriti Emajõe kõrgeim veetase, mis püsib rekordina siiani. See on 373 sentimeetrit üle nullpunkti nulli ehk absoluutkõrgusena 33,34 meetrit.

Aprilli algusest 1867 alanes Emajõe veetase aeglaselt sentimeetri jagu ööpäevas kõrguseni 31,1 meetrit 20. aprillil. Seejärel algas veepinna tõus väga ühtlase kiirusega, 23–24 sentimeetrit ööpäevas ja niiviisi nädal aega. Siis veel nädala jagu tõusu keskmiselt 7 sentimeetrit päevas.

3. mail (kuupäevad on uue kalendri järgi, sest tol ajal avaldati vaatlustulemused uue kalendri järgi; toona kasutusel olnud kalendri järgi 20. aprillil) jõudis Emajõe vesi Kivisilla juures kõrgusele 33,24 meetrit. Kolme päeva pärast, 6. mail oligi rekord: veetase 373 sentimeetrit üle mõõtetasandi nulli ehk kõrgusel 33,34 meetrit. Järgmisel päeval oli vesi ainult sentimeetri võrra madalamal.

Praegust Tartut kahjustavat üleujutuse veetaset arvestades oli 1867. aasta kevadel vesi sellest kõrgem rohkem kui kuu aja jooksul. Kindlasti on inimestel, eriti linnaametnikel, meeles viimased üleujutused aastail 2010 ja 2011. Suuruputuse ajal 1867 oli veetase nende kahe viimase üleujutusaasta maksimumist kõrgemal koguni kolm nädalat.

Mõõtekohad Emajões

Emajõe veetaseme mõõtekoht Tartus paiknes Kivisilla juures jõe paremkaldal. Mõõtelatt oli silla samba külge müüritud ning skaala oli esialgu tähistatud Reini jalgades ja tollides, 1868. aastast alates meeter- ja sentimeeterjaotusega.

Metobsi ajal tehti vaatlusi ainult vaba voolusängi korral, mis tähendab, et jääkatte tulekuga (talvel) vaatlused katkesid. Kõiki päevi hõlmav veetaseme pidev vaatlusrida algab 1922. aastaga, mis katkes teise maailmasõja lõpuaastail: 1. augustist 1944 kuni 20. märtsini 1945 Tartus vaatlusi ei tehtud.

Kuigi Kivisild purustati lõplikult 1944, säilis paremkalda sillasammas. Veetaseme vaatlused jätkusid endises kohas 1946. aastani, mil silla varemed õhiti. Seejärel oli mõõtekoht vaheldumisi Kivisilla varemeist ülal- ja allpool.

1953. aasta algusest tehti vaatlusi Kvissentalis. Kümne aasta pärast toodi vaatluskoht Tartusse endisesse asukohta tagasi, kust see liikus aastateks 1971–1976 Emajõe kaldakindlustise rekonstrueerimise tõttu praeguse Kalevipoja kuju ehk Vabadussõja mälestussamba kohale.

Arvo Järvet näitas veetaseme mõõtekohta. | FOTO: Sille Annuk

20. juulist 1976 asub Tartu hüdromeetriajaam Kaarsillast 80 meetrit allavoolu jõe paremal kaldal, linnapildis markeerib seda veemõõtesammas. Aastast 2007 on töös veetaseme ning vee- ja õhutemperatuuri automaatjaam, mille andmed on ühetunnise ajasammuga nähtavad keskkonnaagentuuri veebilehel.

Kuna veetase on antud suhtelise kõrgusega üle graafiku nulli, tuleb selle viimiseks absoluutkõrgusele arvestada eespool nimetatud graafiku nulli kõrgust 29,61 meetrit. Vaatamata erinevatele mõõtekohtadele on Emajõe veetaseme andmed taandatud ühele suhtelisele kõrgusele, mis võimaldab neid kasutada pikaajalise hüdroloogilise režiimi analüüsil ilma lisavahearvutusteta.

Jõgi ühendab kahte järve

Peipsi, Võrtsjärv ja neid ühendav Emajõgi moodustavad tervikliku hüdroloogilise süsteemi. Emajõe veetaset ja äravoolu reguleerib looduslikult tugevasti Võrtsjärve ja Alam-Pedja üleujutusala.

Oma osa Emajõe veerežiimi kujunemises on Peipsi järvel. Mida kõrgemale Peipsi pind tõuseb, seda raskem on Emajõel oma vett Peipsisse saata ja nii võib jõe veetase Tartu kandis veidi tõusta, ilma et vee juurdevool eriti suureneks. Samamoodi mõjutab Emajõgi Võrtsjärve veetaset, sest sealne vesi ei pääse vabalt välja ning nii tekib Emajõe ülemjooksul lähte ja Pede suudme vahel lühiajaliselt tagasivool.

Emajõele, Peipsile ja Võrtsjärvele on iseloomulikud veetaseme sujuvad muutused ning madal- ja kõrgvesi püsib pikka aega. Seega on võimalik Emajõe Tartu mõõtejaama pikka vaatlusrida kasutada ka teiste siseveekogude hüdroloogilise režiimi analüüsil ehk selgitada veeolude «ajalugu» konkreetsetele mõõtmistele tuginedes 19. sajandi kuuekümnendate aastate lõpust alates.

/ Graafika: Artur Kuus

Lugedes 150 aasta pikkust vaatlusrida

Emajõe 150 aasta pikkune veetaseme vaatlusrida võimaldab hinnata Eesti veeolude pikaajalist muutlikkust, sealhulgas suurvee kestust ja kõrgust, ning täheldada seaduspärasusi veerikaste ja veevaeste perioodide kordumises.

Tegemist on Eesti siseveekogude veetaseme pikima vaatlusreaga ning Emajõge võib õigustatult pidada Eesti kõige pikemat aega hüdroloogiliselt uuritud siseveekoguks.

Emajõel saab suurvee kõrguse järgi eristada kaks eri pikkusega veetaseme tsüklit: lühiajalised kestusega 5–7 aastat ja suhteliselt pikaajalised kestusega 24–30 aastat.

Perioodi 19. sajandi keskpaigast aastani 1887 peetakse üheks veerikkamaks viimase kahe sajandi jooksul. Väga veerikkad olid selles tsüklis aastad 1867, 1868 ja 1879.

1920. aastaid saab nimetada põhjendatult uputuslikeks. Kaheksal aastal on Tartus Emajõe veetase ulatunud üle 33 meetri, kusjuures pooled neist aastaist olid 1920ndatel. Seevastu 20. sajandi teisel poolel polnud Emajõe kõrgveega kuigi palju muret. Kevadel 1956 sõideti Supilinna tänavail paadiga, järgmine sama kõrge suurvesi oli alles aastal 2010.

Tartu linnale on määratud kahjustusi põhjustavaks kõrgvee tasemeks 32,35 meetrit, mis on umbes meetri võrra madalam rekordtasemest 1867. aastal.

Kokku on esinenud kahjustusi põhjustavat kõrgvett 36 aastal, kusjuures Emajõele on iseloomulik kõrge suurvesi kahel järjestikusel aastal. Nii oli see 1867 ja 1868, 1899 ja 1900, 1931 ja 1932, 1955 ja 1956, 2010 ja 2011.

Tagasi üles