Reikiõpetaja, kes elab 127-aastaseks*

Oma elutoa võrkkiikede vahel kiiktoolis istudes võttis Tõnu Aru sülle pärsia kassi Laura, sest peagi algab valge kassi (jänese) aasta ning ka mees ise on just valge kass.

FOTO: Margus Ansu

«Kuule, sa vaata passi ka,» ütlevad sõbrad vahel pensionärist 71-aastasele rei­­ki­­õpe­­tajale Tõnu Arule, endisele arhitektile ja graafikule. Mees kehitab õlgu, sest enda ajaarvestamise järgi plaanib ta elada 127-aastaseks ning on seega alles keskeas.


«Ära võta ennast kunagi liiga tõsiselt. Mängi ja ole mänguline,» paljastab Tõnu Aru juhtmõtte, millest ta elus on lähtunud ja mis lubab tal siiani Peipsi järvel skuutriga ringi kihutada ning oma hobideks ekstreemspordialasid pidada.

«Ma ei tea vahel isegi, kui vana ma olen,» tunnistab ta. «Tihti olen avastanud, et numbrid on suuremad, kui ma olen arvanud, ja nüüd pakun tavaliselt igaks juhuks rohkem – nii 73, kuigi tegelikult olen 71,» räägib ta. «Ajatu tunne on, kas tead?»

Mehe kodu on nagu kaader mõnest Kerli Kõivu muusikavideost või eriti fantaasiarikkast unenäost. Diivanit elutoast ei leia, on võrkkiiged. Palkmaja seintel ripub trumme, konge, värvilisi pilte. Kõrvu kostab konna krooksumine ja veevulin.

«Loovusest mul puudust ei tule, ainult praktilist mõtlemist võiks rohkem olla,» ütleb Aru ja viipab käega elutoa suurtele akendele, mis sooja ei pea.

Isa tahtel arhitektiks

Tartus on Aru elanud viimased tosin aastat. Üles kasvas ta hoopis Aseris Ida-Virumaal, ideaalperes, nagu ta ise ütleb. Mehe isa oli tellisetehase peainsener ning ema kodune. «Mul oli fantastiline lapsepõlv. See harmoonia, mis vanemate vahel oli, on mulle siiani ideaaliks,» räägib ta.

Pärast keskkooli ja sõjaväge läks Aru kunstiinstituuti arhitektiks õppima suuresti selleks, et olla isale meele järele. «Ma tahtsin saada kunstnikuks, teadlaseks, tippsportlaseks, kirjanikuks – minus olid kõik anded olemas ja olin väga segaduses, mis minust üldse saab,» meenutab ta. Niisiis tegigi Aru valiku isa tahte järgi ja õppis arhitektiks.

Kooliaeg oli mehe sõnul pöörane ja värvikas. «Mind peeti elumeheks, ringiaelejaks ja isegi homoks!» räägib ta naerdes ja raputab pead. «Vale puha! Mulle meeldis flirtida küll, aga see oli süütu flirt,» püüab ta läbi kõkutamise selgitada.

Siiski oli üks süütu flirt midagi enamat. Tõnu Aru abiellus oma esimese sõbratariga ning paaril sündis tütar. «Ma elasin seda abieluvärki nii noorelt väga üle, sest isa oli mind kooli õppima saatnud, mitte abielluma,» tunnistab ta. Paberil kestis abielu Aru sõnul aastaid, kuid tegelikkuses mitte päevagi.

«Naine oli mul väga kihvt inimene, aga kui naine tahab meest omandada või vastupidi, ei tule suhtest midagi välja,» teab ta täpselt, mis esimeses abielus nihu läks ning miks ta veel teist kordagi abiellus. Teisest abielust sündis kaks last.

Mees ütleb, et talle tohutult meeldivad lapsed, kuid oma lastele oli ta pisut rongaisa ega olnud kogu aeg laste kasvamisel ninapidi juures. «Ma räägin siin oma lastest, aga tegelikult nad ei ole minu, olen aidanud neil ennast luua. Lapsi ei saa omada,» mõtiskleb Aru isarollist.

Põrutav kirg

Õpitud erialal arhitektina töötas Aru viis aastast. Seejärel läks ta põllumajandusministeeriumisse tööle ehitusprojektide ja objektide läbivaatajaks. «Kõik moosisid, tõid kohvi ja konjakit, et ma rahaliselt vähem kärbiks, aga ma kärpisin ikka, kui oli vaja,» meenutab Aru lõbusalt.

Ministeeriumiaeg kestis vaid pool aastat, kuni Aru haigestus raskelt sarkoidoosi (tundmatul põhjusel tekkiv haigus, mis haarab korraga erinevaid elundeid – toim). Kui tervis parem, kutsus sõber mehe kirjastusse tööle ning graafikuna töötamisest leidis ta uue kire.

«Mulle see töö niiii meeldis,» venitab ta i-d ja raputab rusikasse kokku pigistatud käsi, justkui oleks neis kastanjetid. «Kirega, mõnuga, täiega olin graafik,» ütleb ta jõuliselt, endal käed ikka rusikas, kuid enam ei mängi ta kastanjette, vaid näib nüüd orkestrit dirigeerivat.

Aru on veendunud, et üksnes raha pärast pole mõtet ühtki tööd teha. «Mõnu peab asjas olema ja mis peamine – kirg. Siis on õige töö,» õpetab ta.

Paarkümmend aastat kestnud kirg graafikutööst kadus Arul aga pea päevapealt üheksakümnendal aastal. «Ma ei tea, mis juhtus. Enam ei meeldinud, ja kõik,» ütleb ta. Mees pakkis asjad ja läks kuueks aastaks Venemaale rändama, õppis kunsti, külastas kunstiarhiive, avastas loodusavarust ja vene hinge.

Kord Krimmi reisides lasi Aru huvi pärast mõõta oma bioenergiat. Mõõtja ütles, et mehel on eriliselt tugev energia ja ta peaks ravimisega tegelema. «Ahah,» vastas Aru ja kõndis edasi. «Ei, päriselt. Sul on väga tugev energia,» jooksis mees veel Arule järele. «Ahah,» kordas Aru.

Ometi just Jaapani iidsest looduslikust tervendamistehnikast reikist, lihtsalt öelduna energiaga ravist, leidiski Aru uue kire. Ta pühendas aastaid reiki õppimisele ning sai esimeseks eestlasest reikiõpetajaks Eestis.

Mingit müstikat reikis Aru sõnul ei ole, vaid tehnika aitab inimese kehas energia liikuma panna seal, kus see on takerdunud. Nagu omamoodi massaaž.

Mööda tõusvat treppi

Oma suurimaks eksimuseks elus ei pea Aru mitte mõnd konkreetset juhtumit või otsust, vaid rohkem filosoofilist laadi eksimust, elus kõigele hinnangute andmist: hea-halb, õige-vale ja nõnda edasi.

«Nii palju, kui inimene on hea, on ta ka mittehea. Nii palju, kui miski on õige, on see ka mitteõige,» püüab Aru selgitada, et ei ole üht ilma teiseta ning inimeses on kõik omadused tasakaalu otsimas ja leidmas.

Viimased tosin aastat on Aru elanud koos kohtuarstist kaasaga. Olenemata kardinaalselt erinevatest elualadest ja ligi kolmekümneaastasest vanusevahest klapivad nad mehe sõnul naisega nagu yin ja yang.

«Meie suhe on kui tõusev trepp. Laseme üksteisel järjest enam olla sellised, nagu oleme, ning tunneme ennast teineteise kõrval mugavalt,» räägib Tõnu Aru äratundmisest, milleni ta jõudis alles õige mitme suhte järel.

Aru meelest ei tasuks inimestel end süüdistada valedes tegudes. Inimene ei tee midagi valesti, vaid eksib, ning eksimine on vajalik arenguks. «Ärge kartke eksida. Iga inimene on eraldi isiksus ja maailma parim just selles isiksuses. Ta ei ole parem ega halvem kui teised. Ta on.»

Niisamuti on Aru meelest täiuse otsimine tühi vaev. «Täiust ei pea otsima. Sa oledki täiuslik. Meie täiuslikkus peitub meie ebatäiuslikkuses.»


Panin loo pealkirjaks «Reiki­­õpetaja tahab elada 127-aastaseks», kuid mees parandas: «Ma ei taha, vaid ma elan!» ning muheles kavalalt.

CV

• Sündinud 7. septembril 1939.

• Õppinud Aseri koolis ja Rakvere 1. keskkoolis, lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektina.

• Hobid: elu ise, sütelkõnd, mäesuusatamine.

• Juhtmõte elus: ma olen see, kes ma olen.

• Vabaabielus. Varasematest suhetest lapsed: Inga (47), Triin (42), Enel (40). 

    Tagasi üles