Vitamiinilaks ja puhas rõõm kudumisest

Marite H. Butkaite
, teatrikriitik ja dramaturg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuses järgivad kudumise õpetust Helgur Rosental (ülalt), Piret Simson, Janek Joost ja Katrin Pärn.
Lavastuses järgivad kudumise õpetust Helgur Rosental (ülalt), Piret Simson, Janek Joost ja Katrin Pärn. Foto: RUUDU RAHUMARU

Neljapäeval esietendus  Tartu Uues Teatris «Koon». Autor-lavastaja Renate Keerd on tänavu nomineeritud teatripreemiate tantsuauhinnale kui väljakutsuvalt isikupärase koreograafilise käekirjaga jõuline kunstnikunatuur füüsilis-visuaalses teatripildis.

«Koon» vastab täpselt sellele kirjeldusele ning arendab seda käekirja edasi. Lavastuse kontekstis võiks isegi öelda, et koekirja.

Mitmeti mõistetavad pealkirjad on samuti Keerdi üks kaubamärke, üks varasemaid näiteks «Pure mind». Tekkis küsimus, kas seekord on pealkirjaks nimisõna või hoopiski verbi üks vorme. Olles ise suur käsitöösõber ja kuduja, on vastus sellele küsimusele ikkagi pigem tegusõna poole kaldu.

Tagasi üles