Paraku on kirveidki kingitud, ähvardatud ja valega allkirju kogutud. Vihjan kampaaniale, mis räägib Tartu peatsest lämbumisest, sest linna kopsud ehk pargid kavatsetakse hävitada. See on asi, mis vajab õiendust, et inimestel tekiks võimalus objektiivsete faktide najal oma seisukoht kujundada.
Väide, et kesklinna üldplaneering on võtnud taastada sõjaeelse Tartu tihedalt hoonestatud kesklinna ja kaotab siit kõik sõja tagajärjel tekkinud pargid, on ju paremal juhul liialdus. Igal juhul eksitav.
Linnavalitsus otsib uut tasakaalupunkti hoonestuse ja linna parkide vahel. Sellest, et taastada sõjaeelne hoonestus, mis hõlmas tihedalt kogu kesklinna, on asi siiski kaugel. Et see tasakaalupunkt on igal inimesel individuaalne, sõltuvalt sellest, kas väärtustatakse enam haljastust ja avarust või urbanistlikku keskkonda, on selge. Selleks et see tasakaal paika saada, planeeringu avalikustamine koos sellele järgnevate aruteludega mõeldud ongi.
Kui palju parke hävib päriselt? Võib jääda ekslik mulje (Irja Alakivi loost 10. novembri Tartu Postimehes), et Tartu on üks kivisemaid kõrbi, kus linnavalitsus proovib kirvest viimase kolme puu kallal. Tartu kesklinna piirkonnas on parkide osa suhteliselt suur: 191 hektarist hõlmavad pargid 38,8 hektarit ehk 20,3%. Kui väljapanekul olev planeering praegusel kujul täielikult realiseerub, kahaneb parkide pindala 35,8 hektarile (18,7%). Seega langeb kokkuvõttes parkide osa planeeringualal 1,6% võrra.
On see kaotus suur või mitte, jääb jällegi igaühe enda otsustada. Kuid mis on võita? Linn ei soovi ju hoonestada ühtegi ala selleks, et oleks lihtsalt maju. Oleme otsinud kohta olulistele asjadele, mis olemuslikult peaksid asuma kesklinnas.