Kogu kool mahub ära ühte klassi

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuuste väike põhikool on kool nagu ikka: esimese klassi ainsal õpilasel Eva-Lotta Aasajärvel (vasakul) on oma pinginaabrile, teise klassi tüdrukule Jessica-Liilia Valgele vaja rääkida üks salajutt. Nende selja taga istuvad Christiana Maria Tasa ja Henno Sillaste teavad hästi, et teiste saladusi ei passi pealt kuulata.
Kuuste väike põhikool on kool nagu ikka: esimese klassi ainsal õpilasel Eva-Lotta Aasajärvel (vasakul) on oma pinginaabrile, teise klassi tüdrukule Jessica-Liilia Valgele vaja rääkida üks salajutt. Nende selja taga istuvad Christiana Maria Tasa ja Henno Sillaste teavad hästi, et teiste saladusi ei passi pealt kuulata. Foto: Sille Annuk

Tartumaa ainsas mõisakoolis, Kuuste põhikoolis, käib sel õppeaastal 39 tüdrukut ja poissi. Linnakoolide gümnaasiumides on ühes klassis vaid mõni õpilane vähem.


Kuidas on võimalik, et nii väike kool kestab, Eestis on ju kinni pandud suuremaidki koole? Kas 39 lapsega kool on ühe suure ja kahe väikse kooliga Kambja vallas karjuv raiskamine? Ei. Kuuste kool on hoopis lugu kokkuhoidmisest, kaugemale ette vaatamisest ning armastusest, mis seal vanas majas väljendub nii silmale nähtavas kui nähtamatus vormis.

Esimesena jäävad hädasti kõva remonti vajavas koolimajas silma igal pool võimsalt vohavad toataimed. Need on laeni kasvatanud endine õpetaja Anne Palumets, kes nüüd hoolitseb pargi ja koolimaja eest, seletab Kuuste põhikooli direktor Rein Härmoja.

Sööklast tuleb ennelõunal nii head kodust lõhna, et on raske asjalikuks jääda. Aga omad on vist hea lõhnaga harjunud, sest maja on haudvaikne. Üheskoos õppivas ühe tüdrukuga esimeses ning viie tüdruku ja nelja poisiga teises klassis käib matemaatikatund. Kui direktor ja võõrad klassi astuvad, krapsab kümme õpilast nagu üks mees sirgelt seisma.

Kõik teavad kõiki ja kõike

Kuuste põhikooli esimese klassi ainus õpilane on Eva-Lotta Aasajärv. Ta on julge, jutukas ja sõbralik tüdruk, kes elab kooli lähedal ja metsa lähedal ning käib kooli jalgsi. «Mul pole jalgrattaluba,» põhjendab tüdruk.
Saame teada, et Eva-Lotta Aasajärve lemmiktunnid on kunst ja matemaatika, tal on kodus jänku, kass ja kaks koera. Oli kolmaski, aga see suri augustis ära.

Teise klassi jütsidel on käed püsti, kõik ootavad kannatlikult, et saaks rääkida: ühe tüdruku vanaemal on lehm, kes tõi hiljuti ilmale vasika, aga see pole Vana-Kuuste suurim uudis. Kõige suurem uudis on hoopis see, et koolimaja otsa tehakse lasteaiale juurdeehitist.

Veel kuuleme, et teises klassis käiv Henno Sillaste elab koolist umbes nelja kilomeetri kaugusel Rebase külas Roosa talus ja ka ta klassivenna Ken-Marten Vesso kodu on samas külas. Kooli tulevad poisid valla bussiga, peatuses on vaja olla hommikul kell 7.15.

Peale Vana-Kuuste ja Rebase laste käivad Kuuste põhikoolis ka Maidla, Reola, Sipe, Villemi ja Mäeküla lapsed. Viimastesse klassidesse tuleb igal aastal ka mõni laps Tartust, märgib direktor. Muide, ta teab täpselt, kui kaugel iga õpilase kodu koolist on, sest kaugema kandi rahvast sõidutab direktor mõnikord oma autoga koju.

Enne kella tärisemist on kõik selge: teise klassi tüdruku Kadi Mandeli parim sõber on klassivend Aulis Rudometov, igasuguseid põnevaid tegelasi ehk suvikõrvitsaid ja baklažaane tõi sügisnäitusele Marko Reimann, koolis tuleb ette ka kiusamist ja kõiki kiusajaid tuntakse nimepidi.

Väikse maakooli õpetajad teavad veel rohkem. Kuuste koolis oma esimesel töökohal 15. aastat matemaatikat ja füüsikat õpetav Marju Orion naerab, et õpetajad teavad, kes on kelle õde, vend või onupoeg, kelle vanemad töötavad linnas, kes peavad talu ja kelle ema on töötu. Kui lapsel tekib mingi probleem, helistab õpetaja kohe ta vanematele.

Nojah, kas see ikka on kõige parem… «Siin on parem kui linnakoolis,» kinnitab teise klassi poiss Aulis Rudometov. «Mu linnasõber rääkis, et tal oli juba esimeses klassis sama raske kui teises klassis.»

Plussid ja miinused

Kevadel kooli ukse enda järel kinni panevad 9. klassi neiud Anneliis Voore, Keili Palusoo ja Helen Mets tunnistavad, et mõnes mõttes on hea lahkuda, sest kõik uus on huvitav, aga kahju on kah. «Siin on vähe õpilasi ja õpetaja saab meie kõigiga rääkida,» ütleb Keili Palusoo. «Tunneme siin ju kõiki, ka õpetajaid,» lisab Anneliis Voore.

Kooli miinuseks peab Helen Mets seda, et võõrkeeli on vähe, õppida saab vaid inglise ja vene keelt. «Võistlusmomenti kipub väikses koolis vähe olema,» lisab õpetaja Marju Orion. «Kui klassis on vaid kolm õpilast, läheb tempo aeglaseks. Aga selle eest saab jälle kõik asjad üksipulgi läbi arutada.»

Rohkem miinuseid neile ei meenugi, küll aga plusse. «Ma pole kuulnud, et kusagil linnakoolis saaksid õpilased nii palju tasuta välismaal käia, nagu meie oleme käinud,» räägib Helen Mets. Reisimise taga on projektid, mis on Kuuste lapsi viinud Bulgaariasse, Poola, Rumeeniasse, Tšehhi ja Aserbaidžaani.

Aga siiski tekib küsimus, kas nii väikse kooli olevik ja tulevik on pilvitu. «Meie kooli kestmise taga on nii palju tundeid, et seda lugu võiks vabalt armastuslooks kutsuda,» ütleb Kuuste põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Kersti Kivirüüt.

Kui ta kuus aastat tagasi Kuustesse tööle läks, oli külas leinameeleolu: Kambjas oli just valmis saanud uhke uus koolimaja ning sellest vaid seitsme kilomeetri kaugusele jääva ajast ja arust mõisamajas asuva väheste õpilastega põhikooli ülalpidamine näis vähegi kainelt mõtlevale inimesele mõttetu.

Noori tuleb maale juurde

Kool töötab aga edasi, sest seni on peale jäänud inimesed, kes mõtlevad piirkonna kaugemale arengule. Nad mõistavad, et Tartust vaid 17 kilomeetri kaugusele jääv Vana-Kuuste ja seda ümbritsevad külad pole kaduv kant.

Vastupidi, mida aasta edasi, seda rohkem noori peresid sinna kolib. Kui uustulnukate lapsed käivad kodu juures koolis, mitte linnas, ei muutu Vana-Kuuste ja selle ümbrus linnas tööl käivate inimeste magalaks, külast saab nii hoopis nende kodu laiemas mõistes. Järgmisel aastal peaks esimesse klassi tulema viis-kuus last.

Kuuste kooli endine õpilane, nüüd seal juba aastaid eesti keele õpetaja ja huvijuhina töötav Kaido Mark peab kooli kestmise saladuseks mõnusat entusiasmi, mis paneb kõiki koos agaralt tegutsema. «Teeme siin kõike koos, keegi ei hoia kõrvale,» kinnitab ta. See ei käi vaid õppimise, huviringide ja pidutsemise kohta. Praegu tühjendab kogu kool koos näiteks lasteaia juurdeehitisele ette jäänud puukuure, mille sisu laotakse riita teise kohta.

Keskpäeval kohtub kogu kool aga keldris koolisööklas. Seal selgub, et kodust lõhna levitas üle maja suurte lihatükkidega mulgipuder. Muide, see on esimene koolisöökla, kus kohtame laudadel koduseid linasid, millel pole ühtki koledat plekki. Veel üks pluss väikse maakooli kasuks.

Vana maakool
• Vana-Kuuste sai oma kooli 1765. aastal, kui Sipel avati 28 lapsega küla-kool.
• 1951. aastal kolis Sipe kool Vana-Kuuste mõisahoonesse.
• Kõige rahvarohkem oli Kuuste kool 1960. aastatel, 1968. aastal õppis seal koguni 208 õpilast.
• Laupäeval, 9. oktoobril 245. aastapäeva tähistavas Kuuste põhikoolis käib sel õppeaastal 39 õpilast: 1. klassis õpib üks, 2. klassis üheksa,
3. klassis neli, 4. klassis kaks, 5. klassis üks, 6. klassis kolm, 7. klassis üheksa, 8. klassis kaks ja 9. klassis kaheksa last.
Allikas: Kuuste põhikool

Märksõnad

Tagasi üles