Spordikommentaar. Priit Pullerits: kuhu jäi vanaema?

Priit Pullerits.

FOTO: Margus Ansu

Kui tõenäoline on, et võistluse tulemus, kas sportlane võidab medali või saab protokolli hoopis nulli, võib sõltuda vanaemast? Väga tõenäoline.

Suve lõpul sõitis Hiinasse Nanjingi noorte olümpiale Eesti koondise suurima medalisoosikuna tollal veel 15-aastane Hans-Christian Hausenberg, Ülenurme gümnaasiumi õpilane. Ta on erakordselt andekas ja võimekas kergejõustiklane, kes uuendanud Eesti rekordeid poolsada korda. Juulis, kuu enne jõuproovi Aasias, viis ta kaugushüppes A-klassi rekordi 7.55-le. Kui Nanjingis pääses ta A-finaali paremuselt teise tulemusega 7.33, näis medalivõit kolm päeva hiljem pelgalt vormistamise küsimus.

Aga läks nii, et medaliheitluses astus Hausenberg kõik neli katset üle. Õhtuleht tituleeris ta kergejõustikuhooaega kokku võttes selle eest aasta nullimeheks.

«Väga nõme,» nendib seepeale Karin Hausenberg, noormehe treener. Ja vanaema.

Null on null, aga igal nullil on oma põhjused. Noisse põhjustesse süüvimine näitab, millistest varjatud pisiasjadest, mida keegi kahtlustadagi ei oska, võib sõltuda kriitilisel hetkel sportlase tulemus.

Karin Hausenberg on lapselaps Hansu (ta kutsub teda esimese eesnime järgi) treeninud juba kümmekond aastat. Ta ütleb, et poiss on olnudki justkui tema laps, sest kui ta sündis, olid ta vanemad hästi noored. Nii treeneri kui vanaemana on ta alati Hansuga võistlustel kaasas käinud. Nende vahel ei valitse pelgalt suur usaldus. See, kui vanaema on kaasas ja võistlustel tema kõrval, annab noormehele emotsionaalse kindlustunde.

Kuid Nanjingi, Hans-Christian Hausenbergi aasta kaalukaimale võistlusele jäi vanaemast treeneril sõitmata. Vägagi tõenäoline, et just seetõttu saigi ta lapselapsest nullipoiss – ja mitte ainult tal, vaid kogu Eesti koondisel jäi Hiinas medal võitmata.

Fakt on see, nagu kinnitab EOK noortespordi projektide juht Merle Kaljurand, et algul kuulus ka Karin Hausenberg nende kandidaatide hulka, keda Eesti kergejõustikuliit oli valmis treenerina Hiinasse läkitama. EOK president Neinar Seli aitas tal isiklikult selleks dokumente joonde ajada. Aga kui Nanjingi sõitev Eesti esindus koostatud sai, avastas Hans-Christian Hausenberg, et tema vanaema ja treenerit seal kirjas pole. Kergejõustikuliit oli kahe treeneri hulka, kes sõidavad viie noore kergejõustiklasega Hii­nasse, mää­ranud teivashüppaja Sander Moldau juhendaja Mikk Jooritsa ning heitetreeneri Hei­ko Väädi, kelle ühtegi õpilast Nanjingis ei startinud.

Kui Karin Hausenberg kergejõustikuliidust uuris, kas äkki on tegu eksitusega, kuulis ta vastuseks, et ei ole – selline on alaliidu otsus. Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi seletas mulle, et kuna Eesti sai kergejõustikus vaid kaks treenerikohta, otsustas alaliit Hiinasse lähetada juhendajad, kellest on nõuandjana kasu tehnilistel aladel.

Tulemuseks oli see, et Eesti suurim medalilootus jäi vihmase ilmaga toimunud medaliheitluses hoojooksuga kimpu, astudes äratõukel üle. Kõigil katsetel, kuigi nihutas iga ebaõnnestumise järel sammumärki pisut tagasi. Viimasele katsele, nagu nägi vanaema veebiülekandes, läks lapselaps juba sedavõrd tujutult, et niisugusena polnud ta teda veel eales näinud. Karin Hausenberg oletab, et raskes olukorras harjumuspärase abi ja toetuse puudumine rebis Hansu vaimselt liimist lahti.

7.54-ga võitnud Hausenbergist aasta vanema venelase Anatoli Japolovi treener tunnistas pärast võistlust, et pidas teiseks kullapretendendiks just Eesti noormeest.

«Ta oli ainuke medalilootus ja tema treenerit ei võetud kaasa, võeti oma sõbrad,» avaldas mulle kahetsust EOK juht Seli. «Mulle ka see ei meeldinud. Kahju, poiss on andekas. Medalist on kahju.»

Teigamägi oli tunnistanud Karin Hausenbergile paar nädalat enne noorte olümpiat Balti matšil, et tema maha jätmine on suur viga. Parandada ei andnud siis enam midagi. «Mul isiklikult on kahju, et seda asja ei räägitud põhjalikumalt läbi,» lisas ta selle nädala algul.

Hans-Christian Hausenbergi nurjunud võistlus näitab, et spordis määravad tulemuse sageli kõige isiklikumad pisiasjad. Sellised, mis pahatihti varjule jäävad. Näiteks maratonijooksja Jane Salumäe on oma elulooraamatus «Agulist maailmaareenile» pihtinud, kuidas kümne aasta jooksul rikkus tema esinemisi pahatihti tollane elukaaslane, kes põhjustas talle hulgaliselt magamata öid, pendeldades tema ja oma endise kallima vahel.

Hausenbergi juhtum kinnitab, et sportlane võib küll olla kehaliselt tugev, aga tema hing ja vaim vajavad hella hoolitsust. Eriti, kui medalit tahta.

Tagasi üles