Laura Lepasalu ootab võistlust, starti mitte

Signe Ivask
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Margus Ansu

Naiste arvestuses 2007. aasta Tartu rattamaratoni parim, Laura Lepasalu, läheb tänavu rajale loodust nautima ja linnulaulu kuulama. Ta ei kavatse kihutada, pigem keskendub rahvaspordile ja sellele erilisele tundele, mis üheskoos sõites tekib.

Võidu toonud sõitu mäletab ta hästi. «Praegu, kui piltegi vaatan, siis vaid meesterodu on selja taga, kogu aeg tuli kihutada.» Ta sai poolel maal liidrist lätlanna kätte ja möödudes nägi teda rajal esimest ja viimast korda, sest rohkem ei julenud ta enda selja taha vaadata. «Panin edasi nii, kuidas torust tuli!»

Lepasalu tunnistas, et ta ei ole enda meelest ka enam harrastussportlane. «Olen rohkem see, kes piimaringil käib.» Harrastajana teeb võistlustel osalemise väga raskeks see, et pärast stardipauku ei taha jalad mõistusele alluda. Stardipauk ei tähenda, et kohe tuleb kihutama hakata. Aga raske on ennast tagasi hoida ja seetõttu on ta võistlusi lihtsalt vältinud.

Trenni teeb ta täpselt nii, nagu jaksab ja tahab. Kui päike paistab ja ilm on ilus, siis teeb väikese jooksutiiru või rattaringi, lihtsalt midagi selleks, et püsiks vormis ja oleks tervisele hea. Sporti ei kavatse ta jätta. «Näiteks just praegu istun laboris ja uurin jalgrattureid.»

Lepasalu on füsioterapeut ja Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna neljanda aasta doktorant, kes uurib, kuidas ratturite kehaasend koormuse mõjul muutub ja mida saab vältida, et ratturid suudaksid oma tulemuslikkust parandada. «Füsioterapeudina näen, et väga paljudel ratturitel tekib ülekoormusvigastusi, mis on tingitud just valest asendist ratta seljas.»  

Taustajõuks olemine ja ise sportlasena mõõduvõtmine on Lepasalu sõnul kaks täiesti ise asja. «Ma tunnen ennast pädevamana taustajõudude seltskonnas, ma tean, kui rasket tööd peab tegema selleks, et olla tipus.»

Ta kavatseb tänavu teha midagi, milleks tal pole rattamaratonil varem mahti olnud: nimelt peatub ta mõnes rajaäärses söögikohas ja sööb näiteks hapukurki.

Teisalt tunnistas ta, et võistlus on ikkagi võistlus ning täiesti reaalne on oht, et ekssportlasel tekib tahtmine rajal võidu peale kihutada. «Ma pean võibolla kõrvatroppidega minema, et stardipauku mitte kuulda, see lihtsalt tõmbab nii käima.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles