Kirjanik puhkab mänge meisterdades

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Anti Saar.

FOTO: Kristjan Teedema

Paljud kindlasti mäletavad lapsepõlvest nõukogudeaegseid kuulimänge. Nüüd, digiajastul tunduvad need pisut nostalgilised, neid võib leida veel vaid kasutatud asjade poest, tolmunud pööningutelt või muuseumidest. Kirjanik ja tõlkija Anti Saar on kuulimängud aga taaselustanud.

Pildil kuulimäng Tartu mänguasjamuuseumi kogust.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Pildil kuulimäng Tartu mänguasjamuuseumi kogust.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Pildil kuulimäng Tartu mänguasjamuuseumi kogust.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Pildil kuulimäng Tartu mänguasjamuuseumi kogust.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Pildil kuulimäng Tartu mänguasjamuuseumi kogust.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kõik sai alguse ligi poolteist aastat tagasi, kui Saar ostis sellise mängu oma kahele pojale. Kuna kirjanikule see mäng väikese poisina väga meeldis, soovis ta näha, kuidas praegusel ajal, kui enamik mänge on kolinud arvutitesse ning nutiseadmetesse, lastele istub.

Üllatuseks meeldis see väga, kuid kuna mängu kogu võlu seisnes ainult selles, et tõmmata kangi ning seejärel punktid kokku lugeda, tüdinesid lapsed sellest üsna kiirelt. Selleks, et mängus oleks rohkem põnevust ja saaks treenida osavust, otsustas Saar seda ise edasi arendada, luua mitmesuguseid uusi võimalusi ja lahendusi.

Ettevõtmine on nüüdseks aga jõudnud sinnamaani, et neli raamatut kirjutanud ning kümneid tõlkinud Saarest on saanud ühtlasi insener ja kasevineerist kuulimängude tootja. Praegu on tal töös 35 mänguga partii, mis kannab sama nime, nagu on tema 2013. aastal ilmunud lasteraamatu «Kuidas meil asjad käivad» pealkiri.

Saare meistriteos pole aga mõeldud sugugi ainult pere kõige noorematele liikmetele, sest «Kuidas meil asjad käivad» pakub mängulusti kõigile.

Kirjanikust meisterdajaks

«Kirjanikuks ja tõlkijaks olemisega on umbes sama lugu nagu kuulimängudega – see kõik on tulnud juhuslikult ja kogemata,» rääkis Saar. Ta lisas, et kuigi ta tõlgib näiteks prantsuse keelest raamatuid, pole ta kunagi õppinud ei prantsuse filoloogiat, filosoofiat ega kirjutamiskunsti, inseneritööst rääkimata. «Ma arvan, et kõige paremad ja õigemad asjad elus lihtsalt juhtuvadki,» lausus Saar, kes on hariduselt hoopis semiootik.

Nii kuulimängu disain kui ka insener-tehniline lahendus on Saare enda välja mõeldud, ostab ta ainult freesimis- ja printimisteenust. «Tootearenduse juures saagisin alguses kõik mängud käsitsi välja, aga see oli keeruline, sest käsi pole paraku nii täpne kui mõned masinad,» rääkis ta.

Saar lisas, et teeb joonised ise valmis ning siis saadab need freesida, seejärel värvib ta detailid käsitsi ära ja saadab printimisele. Kõige suurem töö on asja kokkupanek, seda tuleb tal käsitsi teha.

Täpne kalkulatsioon

Kuulimängude tegija sõnul võib aukude ja põrkelaudade süsteem tema mängudes paista välja täiesti juhuslik, kuid tegelikult on see väga täpselt kalkuleeritud ning katse ja eksituse meetodil paika pandud. Abiks olid tema lapsed, kes mängisid sõpradega, ja jälgisid, millisesse auku kuul kõige kergemini läheb, ning tegid vastavalt sellele vihikusse riste.

Kuhu tuli kõige rohkem ristikesi, sinna tuli ka kõige väiksem number, rääkis Saar. «Lapsed on mul kogu aeg väga asja juures olnud ning aidanud süsteeme välja arendada,» tunnistas ta.

Tootearendus käis terve möödunud talve. Meisterdaja ehitas kodus valmis kuus-seitse väga erinevat mängu, millest igaühest jättis välja lahendused, mis ei toiminud, ning võttis järgmisesse need lahendused, mis hästi funktsioneerisid.

«See viimane mudel on kokku pandud nendest toimivatest lahendustest. Esimene mäng oli aga täiesti hullumeelne ning veel kahekordne, aga sellega läks paraku nii, et see oli nulltöökindlusega,» sõnas ta.

Saar lisas, et oma esimest mängu pole ta julgenud isegi sõpradele laenutada, sest pidi seda pärast igat mängimist parandama ja sättima. «Viimane mäng on aga vastupidav, nii et julgen seda ka müüa.»

Saare sõnul pole kuulimäng talle sugugi ainult retromänguasi ega nostalgia, vaid midagi sellist, mis tulevikus veel areneb.

Arvutimängudega püütakse järjest enam reaalsusefekte ning pakkuda elulähedast tõelisuse kogemust, kuid paratamatult ollakse sellest lahutatud arvutiekraaniga. «Minu kuulimäng on aga selle pärisinkarnatsioon – see pole samm tagasi, vaid veel samm edasi,» rääkis ta ja lisas, et kuulimängus töötavad paljud meeled ning juba helitaust loob põneva keskkonna.

Suur äri pole eesmärk

Kuulimänge ehitab Anti Saar Elvas äia puukuuris ning õues meisterdades möödus ka tema tänavune suvi. Tal pole kindlat äriplaani ning ta ei kujuta praegu täpselt ettegi, mis tema ettevõtmisest saab. Suurt äri Saar kuulimängudega teha ei soovi.

«Ma ei soovi äri suureks ajada, sest siis kaob asja võlu minu jaoks ära,» lausus ta. Kui ta peaks kamandama meeskonda, siis ei pakuks see töö talle enam lõbu. Saar rääkis, kuidas tal oli suvel paar sõpra abis, lõppes see paraku nii, et ta ei saanud lõpuks teha mitte midagi muud kui autoga ehituspoe vahet sõita ning korraldusi jagada.

«Kõige hullem oli see, et nad hakkasid mind bossiks kutsuma, see oli mulle täiesti talumatu,» naljatas ta. Seejärel otsustas Saar, et teeb tulevikus võibolla kümmekond mängu kuus ja ainult oma kätega, sest mängude tegemine on tema jaoks aeg, kui ta puhkab peaga tööst ehk tõlkimisest ja kirjutamisest.

Kolm elu

Anti Saare kuulimängude ettevõte kannab nime Kolm Elu, mida saab ühelt poolt seletada sellega, et sageli on mängudes kolm elu. «Kuidas meil asjad käivad» mängus on näiteks kolm kuuli – kui need ära raiskad, on mäng läbi.

Saare sõnul meeldiks talle teisest küljest selle nimega mõelda seda, et tal endal oleks tööalaselt kolm elu. «Ühes elus ma tõlgin ja kirjutan, teises elus meisterdan ning kolmanda elu jätan varuks.»

Müüki veel pole

Praegu mänge ei müüda, sest kirjanikust meisterdaja ei tea veel, palju need maksavad. Esimene partii kuulimänge on kallis: ühe mängu hind jääb paarisaja euro kanti, sest paratamatult eelnesid tööle suuremad ühekordsed kulutused.

Saar püüab aga mängude hinda langetada ühisrahastusplatvormi Hooandja toel, kus ta kogub oma ettevõtmisele toetust. «Ma sooviks selle hinna saada mõistuse piiresse, et mul poleks piinlik neid mänge müüa,» sõnas ta ja lisas, et esimese partii hind võiks jääda saja euro kanti.

Esimese partii peale kulus Saare sõnul paar kuud. Sajaeurone mäng võib tema sõnul esmapilgul küll kallis tunduda, ent kuna kogemus kogu aeg kasvab, läheb edaspidi tootmine kiiremaks ja ka odavamaks.

Müük käib tulevikus peamiselt kodulehekülje kaudu ning Saar rentis ka aparaaditehases ateljee, kus saab tulevikus mänge osta ning muidugi ka mängimist proovida.

Tulevikuplaanid

Kirjanikul on juba välja töötatud järgmised kuulimängumudelid, kuhu on kaasatud kunstnikke. Järgmine partii tuleb Saare sõnul hoopis teistsugune ning tõenäoliselt üldse mitte raamatuteemaline nagu praegune.

Tulevikus saavad inimesed ka ise Saarele tellimuse esitada. «See on väikeselt tegemisel oluline, et ma saan nii ostjate kui ka tellijatega vahetult suhelda ning saame arutada ja midagi koos välja mõelda,» rääkis ta. Saar lisas, et mängude disainimisel on kõik mõeldav ning taustaks võiks soovi korral panna isegi perekonna foto.

Saarele meeldiks, kui tema mängud leiaksid tee ka kohvikutesse ja kõrtsidesse, et võimalikult palju huvilisi saaks tutvuda kuulimängudega, mille kohta leiab lisainfot veebilehelt www.kolmelu.ee.

Muuseumis mitmekesine valik

Tartu mänguasjamuuseumis on paarkümmend nõukogudeaegset väga erinevat kuulimängu. Sellesarnaseid nagu meisterdab Anti Saar on lausa kaheksa, mis on kõik eri nägu ning mõõtu. Möödunud kolmapäeval sai muuseum näiteks kaks 1960-1980-ndatest pärit mängu.

Mänguasjamuuseumi direktori Triin Vaaro sõnul saadakse kuulimänge peamiselt annetustega, põhjus annetamiseks on tavaliselt see, et inimestel on kodus mängud alles, kuid neid ei kasutata, siis ongi parem need ära anda kui minema visata. Vaaro ütles, et kui kellelgi kodus on kuulimänge, mida enam ei tarvitata, siis mänguasjamuuseum võtab neid hea meelega vastu.  

Tagasi üles