Nii saabub 27. jaanuaril kell 15 linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna Raekoja plats 3 hoones asuvas nõupidamiste ruumis (otsi ise üles) juba teine ja arvatavasti viimane Supilinna teemaplaneeringu avaliku esitluse arutelu päev, mille paljud asjast huvitatud ilmselt maha magavad, sest puust ja punaseks värvitult pole seda enam ammu linna koduleheküljel afišeeritud. Uued teemad kasvavad ju peale.
Eelmisel koosolekul, 2. detsembril arutatust ilmus vaid linnaplaneerimisosakonna spetsialistide koostatud lühike protokoll, mille üldsõnalisus oli enam kui üldine.
Teadmata on arutelu vastulausete sisu ja koosseis, sest linna planeeringute leheküljelt kodanik seda ei näe. Samuti võite kindlad olla, et teie asjakohastele ettepanekutele ei vastata ka kuu aja jooksul mitte.
Võiks ju küsida: kas siis sellist linnavalitsemist me tahtsimegi? Aga ei küsi, sest peale äsjaseid kohalike omavalitsuste valimisi sööb ju niikuinii igaüks oma pekki.
Nii kinnitas üks kultuuriväärtuste ameti juhttöötajaid mulle juba detsembris, et teemaplaneering on volikogus heaks kiidetud, ning hiljem lisas suusõnaliselt, et minu üksikarvamus Supilinna kui terviku suhtes jääb hüüdjaks hääleks kõrbes. Tean, et neid hääli on olnud rohkemgi, aga teerull teeb ilmselt oma töö ning hääletustulemused on salastatud.
Millest siis jutt? Jutt käib ühest Tartu kesklinna väärtuslikemast elamuehituspiirkonnast, mis on ühtlasi vanalinna külje all, Emajõe ääres ning kahe sammu kaugusel loodusest elik Emajõe luhast.
Kogu selle umbes 50-hektarise ala üle otsustatakse Supilinna seltsi koostatud küsimustikule antud vastuste alusel, küsimata, mida ka linnaosa teistel elanikel või ka linnal tervikuna selles suhtes öelda on. (Küsimustik ei kannata muide sotsioloogiateaduse meetodite kohaselt mitte mingisugust kriitikat.)
Mitme eriala esindajaist, vähem arhitektidest koosnev seltskond planeerib linna ning poliitikuist raehärradel on mesimagus naeratus näol, et näete, võtsime järjekordse planeeringu vastu nii, nagu te ise tahtsite.