Loonalaps valmistab loomulikke nukke

Margit Laanpere Loonalaps tegutseb küll loomemajanduskeskuse ettevõttena, kuid õmblustööd teeb ta laste kõrvalt kodus ja nukuringide jaoks on samuti teised kohad leidnud.

FOTO: Kristjan Teedema

Vanasti olnud komme, et lapsele pandi nimi tema sünni aegsete loodusnähtuste järgi. Margit Laanpere võttis selle tava üle, kuid laste asemel on ta Koidupunaks või Pihlaks nimetanud hoopis nukud.

Oma esimesed nukud õmbles Margit Laanpere teismelise tüdrukuna Võrus käsitööringis. Siis ta küll veel ei teadnud, et juhendaja Ülle Hummal õpetas just waldorfnukkude tegemist, see üllatus tuli alles aastaid hiljem, kui ta läks tööle waldorflastehoidu.

Esimesed kaks villapäist pupet tulid aga nii hästi välja, et kui ta viis need hoidu lastele mängimiseks, siis pidasid need seal aastaid iga päev kantseldamist kenasti vastu ning tagasi valmistaja kätte jõudes olid veel igati esinduslikud.

Nende kahega oli aga igasugusel nukumeisterdusel pikaks ajaks kriips all. Alles siis, kui sündis esimene tütar, otsustas ema talle esimeseks sünnipäevaks valmistada mängukaaslaseks kaisunuku. See õmblustöö oli Loonalapse sünniloo üks tähtsamaid punkte.

Loonalaps on ettevõte, mille Laanpere asutas Tartu loomemajanduskeskuse toel sellel kevadel, vahetult enne teise tütre sündi. Varem oli ta teinud nukke kingituseks, nüüd ka müügiks. Ta on üks väheseid meistreid Eestis, kellelt saab osta waldorfnukke ja kes ka nende tegemist õpetab.

Reegleid selle kohta, milline waldorfnukk täpselt on, ei ole lihtne leida. Margit Laanpere ise ütleb, et väga rangeid tingimusi polegi, see on pigem tunnetuse asi.

Üht-teist siiski võiks õmblemisel arvestada: waldorfnukk peaks olema õmmeldud naturaalsetest materjalidest, tal võiks olla lapse enda kehaproportsioonid, lõngaga tikitud juuksed ja nägu ning neutraalne ilme, mida laps saaks tõlgendada ja mõtestada vastavalt tujule.

Riideks sobib ihuvärvi trikooriie, täidiseks kraasitud lambavill, juusteks villane lõng.

Nukk peaks olema tugevalt topitud, et ta poleks liiga löts, ning piisavalt raske, et maha kukkudes teeks põntsu – see õpetab lapsele kaalu ja suuruse suhet.

Sellise nuku õmblemine on Laanpere sõnul küllalt lihtne ülesanne, et igaüks hakkama saaks. Mõned nipid siiski on: näiteks keha ja jäsemete toppimisel ei tasu villa tuimalt sisse suruda, nii ei saa nukk ilusat kuju.

Käte puhul annab hea tulemuse, kui kõigepealt üks villapallike labakäeossa lükata, nii tekib peaaegu iseenesest randmekoht. Üks palju suurem pall läheb ka kõhtu ja teeb selle mõnusalt ümaraks.

Vaja laialt mõelda

Ainult õmblemisega on elatist teenida raske, sest korraliku nuku ja tema riiete tegemine võtab üksjagu aega.

Laanpere muigas, et nii mõnedki heasoovijad on talle pakkunud välja ideid, mis küll kõlavad väga hästi, aga ei ole teostatavad. Näiteks teha Tartu kesklinna roheliste ehk ökomänguasjade kauplus. «Aga proovige selle kohta finantsplaani teha!»

Loomemajanduskeskuses läbitud kursused ei muutnud tema sõnul kuigivõrd sihti silme ees, küll aga tegid pilgu teravamaks ja eesmärgi täpsemaks. Seesama finantsplaani koostamine näitas üsna hästi ära, mida ja kuidas teha saab ning millised ideed võiks vaid ideedeks jäädagi.

Õmblemise kõrvalt hakkas Laanpere Loonalapse nime all pakkuma kõiksuguseid muid teenuseid, mis nukkudega hästi klapivad.

Näiteks teeb ta kaks korda nädalas nukuringi, kuhu õmblemisest huvitatud võivad sisse astuda ja hakata õmblema just sellist pupet, mis huvi pakub. Üsna vaevanõudva waldorfnuku asemel võib teha ka lihtsa kaisutite, see võtab palju vähem aega.

Õmblusringi saab kaasa võtta ka lapsed. «Lapsed peavad nägema, kuidas asjad tekivad, kuidas nukku tehakse,» arvab Laanpere, kes enda töid sätib kahe plikatirtsu järgi. Emade elu on tema arvates niigi keeruline, õmblusringi ajaks hoidja otsimine ei peaks seda veel raskemaks tegema.

Kes tahavad nukku kodus ise õmmelda, saavad Loonalapsest osta nii juhendeid, õmbluskomplekte kui materjale. Sobivat puuvillast trikooriiet on Eestist pea võimatu leida ning Margit Laanpere tellib seda välismaalt.

Peale selle on ta endale võtnud nukutohtri töö. «Ma tahtsin oma nukkudele anda mingisugust garantiid,» rääkis Laanpere. «Kui kusagilt hakkab õmblus jooksma – kõik see on parandatav. Paljud oskavad selle ise korda teha, aga kui ei oska, siis saab minu kätte tuua.»

Kui auk tekib aga riidesse endasse, siis pole suurt midagi parata, nukule jääb sellest arm.

Välismaal oma tegijad

Laanpere rääkis, et ta ei ole küll internetist väga palju otsinud, aga kindlasti leiab ka sealt üsna hõlpsalt nukuõmblusjuhendeid, vähemalt inglise keeles.

Nendega peab silmas pidama aga seda, et järgida tuleb terviklikku õpetust. Kui võtta õpetus pea tegemiseks ühest ning keha õmblemiseks teisest kohast, siis võib juhtuda, et kõike kokku õmmeldes ei ole tulemus selline, nagu soovitud.

Kuigi suur osa Laanpere praegustest nukkudest on waldorfnuku tunnustega, ei ole nad üleni käsitsi õmmeldud ning võibolla muutub kunagi midagi veel. «Võibolla tulevikus tahaks midagi teistsugust teha, ma ei taha ennast piirata,» rääkis ta.

Tuleviku suhtes on ta mingid piirid siiski paika pannud. Näiteks on ta välja mõelnud selle, et ilmselt ei tasu firmat paisutada ega proovida müüki välismaale – seal on omad juba tegijad.

Tagasi üles