Kiretu kiremäng

«Preili J.» lavastaja Oleg Titov. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tartus esietendunud Tallinna tantsuteatri lavastuse «Preili J.» loojad väidavad, et lavastuse pealkirjas püüti hoiduda liiga otsesest viitamisest August Strindbergi kiredraamale «Preili Julie».

Laupäeval Tartu Uues Teatris vaatajate ette tulnud tantsulavastus andis kahtlemata edasi siiski «Preili Julie» süžeed ja algses näidendis leiduvaid meeleolusid.

Strindbergi «Preili Julie» on lugu kirest, võimuvõitlusest, manipulatsioonist ja seisustevahest. Tantsulavastuse preili Julie (Xenia Rudakova) kurameerib jultunult ja provokatiivselt teener Jeaniga (Endro Roosimäe), jäädes lõpuks hoopis ise mehe võrgutuste ohvriks.

Minimalistlikult kujundatud lavaruumis vihjatakse tegelaste päritolule ja staatusele nappide vahenditega. Lavategevus originaalis toimub köögis, tantsuteatri «Preili J-is» sellele aga otseseid viiteid pole.

Jean, Julie ja Christine

Teenijaskonda kuuluvat Jeani näidatakse kingi viksimas, see jääbki vihjeks – ühes näiliku aupaklikkusega Julie suhtes –, mis määrab tema staatuse.

Teenijannast kõrvaltegelane Christine ja preili Julie eristatakse küllalt lihtsakoeliselt. Xenia Rudakova Juliena kannab väga märgiliselt mõjuvat punast voogavat kleiti ja teenijanna rollis Sigrid Savi vastukaaluks halli tagasihoidlikku kleiti.

Sellised tugeva pintslitõmbega loodud sümbolid hakkavadki lavastuse «Preili J.» juures korduma ja häirivalt mõjuma. Liigselt on laval hetki, kui vaatajale tehakse võimalikuks ette aimata, mis on kiremängus vaevlevate tegelaste järgmine samm.

Väga tugeva tähendust loova rolli on saanud muusikaline kujundus, mis juhib lavastuse atmosfääri ja pinget.

Tabava ja nutika mänguna mõjus Julie ja Jeani duett, mil preili mehe kingad võttis ja need endale jalga libistas, astudes ühteaegu nii hetkeks teenriga samasse seisusesse.

Taandades oma kõrkuse ja kartmata näida tobe, siugles Julie nende suurte meeste jalanõudega läbi ruumi. See lihtne stseen näitas hetkeks tema võimet anduda ja uhkust alla neelata.

Naas koreograafiasse

Koreograaf Oleg Titov naasis lavastusega «Preili J.» pärast aastaid draamanäitlejatega Ugalas töötamise järel ja nendega lavastamise kogemusega taas tantsijate juurde. Kahtlemata tekib küsimus, mida on sõnateatri kogemus Ti­tovile koreograafina õpetanud.

Tundub, et Titovi kogemust võib aimata just lookeskses lähenemises. Tantsijad esitavad Strindbergi «Preili Julie» lugu ja meeleolusid. Lugu on äratuntav ja kahjuks ka liiga etteaimatav. Pinge, mis on teosesse juba loo tasandil kodeeritud, ei kandunud saali.

Tavapärasest enam on Titovi lavastuses tantsijate miimikas ja silmis näha küll hingelist läbielamist, mitte ainult füüsilist tööd, kuid kohati mõjus see liigse ülepingutatuse või illustreeringuna.

Sujuva tantsu keskele olid sattunud ka mõned olmeliselt mõjuvad ja tantsukeelest välja kukkuvad afektihetked. Kaunis tantsulises preili ja teenri duetis haaras himur teener Jean äkki robustselt Julie kannikast – enne seda vaatas publik abstraktset tantsulumma ning see hetk toob publiku jälle sellest seisundist välja.

Lavastuses «Preili J.» on kõik pealtnäha hästi. Publikuni jõuab kirelugu, mida ongi tahetud edasi anda. Lugu mitte armastusest, vaid mängust ja seda juhtivast ületrumpamisihast. Tantsijad loovad oma karakterid usutavalt ja on tehniliselt võimekad, kuid nende läbielamised ei jõua intensiivselt publikusse.

Ühtaegu tahetakse tantsida vaatajate ette kolmnurga Julie-Jean-Christine ihade mängu ning kasutada tugevaid sümboleid. Need kaks suunda kipuvad aga teineteist dubleerima ja kokkuvõttes sünnib midagi, mis annab edasi loo, kuid ei loo elamust.

«Preili J.»

• Tallinna tantsuteater esietendas 5. oktoobril Tartu Uues Teatris ühevaatuselise tantsulavastuse «Preili J.».

• Autor, lavastaja, koreograaf ja kunstnik Oleg Titov.

• Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, videokujundaja Tõnu Särki, valguskujundaja Triin Hook.

• Tantsijad Xenia Rudakova, Sigrid Savi ja Endro Roosimäe.