Pole esimest korda, kui see idee välja käiakse, kuid nüüd on Toompeal valitsev võimuliit ehk nii Reformierakond kui ka Isamaa ja Res Publica Liit seda jälle teinud: tõstame riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimised ühele päevale.
Juhtkiri: et kohalik ei jääks alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Argumendid on samuti juba kuuldud: ühel päeval peetavad valimised aitavad kulusid kokku hoida ning valimisi on üldse liiga palju ja tihedalt.
Tartu Postimees küsib vastu: mis on selles nii väga halba, kui valimised on nii tihedalt, kui need Eestis on.
On ju valimised tegelikult vaat et ainuke võimalus kodanikel poliitikutega silmast silma suhelda ning eluliste probleemide üle arutelusid tekitada. Ei tule poliitikud nii väga rahva hulka, kui valimised neid selleks ei sunni.
Teame, et nn kohtumised valijatega on poliitikutele aeg-ajalt andnud küll võimaluse oma õhtusööke põhjendada, kuid paljud parlamendipoliitikud kaovad pärast valimisi Toompeale ning ei näe ega kuule neid oma valimisringkonnas küll eriti tihedalt. Valimiste eel aga nad peavad välja tulema.
Et seda ideed – valimised ühele päevale – paremini müüa, on toodud välja lausa väited, et Eestis käib peatuseta keerlev valimiskarussell. Tartu Postimees söandaks panna selle sõna ümber siiski jutumärgid – «karussell» –, sest näiteks oktoobris olnud viimaste kohalike valimiste kampaania käivitus tõsisemalt alles augusti lõpus, septembri algul, seega kestis see «karussell» tegelikult vaid napid paar kuud.
Seda ei ole liiga palju, et kohalikke probleeme selgeks ja sirgeks vaielda. Kuigi riigikogu valimiste kampaania on kindlasti pikem, on ka riigi probleemid keerukamad ja nende üle vaidlemine pikem ja põhjalikum. Seda aega ei tohiks vähemaks kaotada, veel vähem osa sellest üldse ära võtta, sest – nii banaalselt kui see ka ei kõlaks – ainult vaidluses sünnib tõde ning valimiskampaania ajal arvestavad poliitikud ka rahvaga.
Valimiste viimine ühele päevale tekitab tõenäoliselt veel ühe asja, ja sellele on viimastel päevadel ka juba tähelepanu juhitud. Riigi asjad, mis ongi laiemad ja suuremad, hakkavad siis kohalikest asjadest kaare ja jõuga üle käima – kui jutuks on näiteks riigi maksuprobleemid, jagub erakondadel ja ka kodanikel loomulikult vähem tähelepanu näiteks tänavate korrashoiule.
Me kuuleme siis kõvasti suurte (Ansipi, Savisaare ja Laari) juttu, kuid palju vaiksemaks jäävad väikeste (Kruuse, Põdramäe või Laursoni) sõnad.
Nii aga jääb kohalik elu taas suurele elule alla. Tartust vaadates ei oleks see küll heakskiitu pälviv areng.