Rahvusmõtte auhinna sai etnoloog Ants Viires

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eesti Vabariigi eakaaslane Ants Viires sai täna Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna.

FOTO: Peeter Langovits/ Postimees

Tänavuse Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna vääriliseks valis ülikooli komisjon etnoloogi Ants Viirese. Laureaadile tõid auhinna Eesti ajaloo fundamentaalsed uurimused.


Viires ise ei saanud ootamatu haigestumise tõttu küll auhinda vastu võtma tulla, kuid see toimetatakse temani esimesel võimalusel.

Viirese uurimisobjektiks on pikka aega olnud Eesti talurahva aineline kultuur, märkis Tartu Ülikooli õppeprorektor Birute Klaas rahvusmõtte auhinna laureaadist rääkides. Rahvusmõtte auhind omistatakse isikule, kes on oma tegevusega aidanud kaasa rahvuslikule eneseteadvusele ning seda Viires kahtlemata ka on.

«Ants Viirese teaduslikud uurimused eesti rahvakultuuri ainelistest ja vaimsetest valdkondadest kuuluvad Eesti etnoloogilise kirjanduse aarete hulka,» selgitas
Viirese valituks osutumist Tartu Ülikooli etnoloogia professor Art Leete.

Kõige olulisemaks Viirese tööks peab ta Eesti rahvakultuuri ja rahvusliku mõtet ühendava koguteose «Eesti rahvakultuur» koostamist.

Auhinnasaaja valis välja 11-liikmeline komisjon, kuhu kuuluvad Tartu Ülikooli rektor professor Alar Karis, õppeprorektor professor Birute Klaas, ülikooli keemiaprofessor Mati Karelson, ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja. Komisjoni liikmed on ka luuletaja Doris Kareva, literaat Mart Orav, kirjanik Hando Runnel, dirigent Hirvo Surva, kunstiajaloolane Sirje Helme ja eelmisel aastal Rahvusmõtte auhinna pälvinud kirjanik Ain Kaalep.

Tartu Ülikool andis Rahvusmõtte auhinda välja kuuendat korda. Laureaat saab auhinnaks Ilmamaa kirjastuse «Eesti mõtteloo» sarja 50 köidet ning klaasikunstnik Toomas Riisalu klaasist taiese.

Eelneval viiel aastal on auhinna pälvinud kirjanik ja etnoloog Ilmar Talve, helilooja Veljo Tormis, akadeemik Endel Lippmaa, kunstnik Kaljo Põllu ja kirjanik Ain Kaalep.

Viires lõpetas 1937. aastal Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi. Samal aastal jätkas ta õppetööd Tartu Ülikoolis, esialgu filoloogia, alates 1940. aastast etnograafia valdkonnas.

Samal ajal alustas ta töötamist Eesti Rahva Muuseumis, kus tegutses kuni 1946. aastani, sõja ajal tegeles ta aktiivselt muuseumikogude päästmise ja säilitamisega.

Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti Viires sõjaväe politseipataljoni tõlgiks, see seik sai hiljem tema karjäärile saatuslikuks.

1946–1949 oli Viires Tartu Ülikoolis aspirantuuris, lugedes samaaegselt ka loenguid etnograafiast. 1950. aastal algas aga äge «kodanlike natsionalistide» vastu suunatud kampaania, mistõttu äsja aspirantuuri lõpetanud Viires ei leidnud enda haridusele vastavat tööd ning pidi end elatama juhutöödest planeerija, maadeparandaja ja kooliõpetajana (1952–1956). Samaaegselt valmis Viiresel aga oluline uurimus eesti puitarhitektuurist, mille kaitsmisel sai ta 1955. aastal ajalookandidaadi kraadi.

1956. aastal õnnestus Viiresel leevendunud oludes saada tööd Ajaloo Instituudis, kus ta töötas koos Harri Mooraga arheoloogiasektoris, alates 1968. aastast juhtis aga etnograafide rühma tööd.

1977. aastal moodustati eraldi etnograafiasektor, ent Viirest selle juhiks ei jäetud, sest taas meenutati tema sõjaaegseid «patte», pealegi ei astunud Viires NLKP-sse.

Alles 1983. aastal õnnestus tal saada vastmoodustatud etnoloogiasektori juhiks, kelleks ta jäi 1988. aastani. Aastatel 1992–1997 oli ta Ajaloo Instituudi etnoloogia ja kunstiajaloo osakonna etnoloogia sektori kohusetäitja. 1996. aastal sai ta Eesti etnoloogia edendamise eest riigivapi neljanda klassi teenetemärgi.

Tagasi üles