/nginx/o/2009/11/01/259190t1h2cfa.jpg)
Podkidnoi pole mingi naljamäng, vaid mõistuse, tarkuse ja ilu mäng - peaga mäng. Nii kirjeldas korraldaja Uno Ainsoo võistlusala, milles laupäeval Tartus Kotka Keldris ajalugu tehti.
Tartus selgus mõistuse, tarkuse ja ilu meister
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Tänane eesmärk on selline, et kui tuleb pikk võitude rida, siis ei ole vaja naistesse minna," sõnastas enda jaoks päevakava vastast ootav Igor Maasik alias Onu Bella, „aga kui tuleb kaotuste rida, siis tuleb kohe kribinal-krabinal naistesse minna."
Staaži ses tuntud kaardimängus olevat Maasikul tema enda väitel kõvasti. Paraku tuli tuntud šõumehel sel päeval rohkem loota vedamisele naiste seas. Kaart tal seekord suurt ei jooksnud. Onu Bella platseerus kaheksa punktiga 34. kohale.
Ajaloo esimestele Eesti meistrivõistlustele podkidnois kogunes 35 kaardimängijat, neist ühe käe sõrmede jagu naisi.
End ajalooliseks meistriks pürgima registreerunuid oli rohkemgi, kui lõpuks laudade taga kaarte taguma asus. Teiste hulgas jäi avalikkusele tuntumatest tegelastest kahjuks tulemata näiteks kunagine jooksuäss Mart Vilt.
Korraldaja lõi ise kaasa
„Sul ei ole mingit võimalust võita, kui mina mängin," lõõpis harukordse turniiri korraldaja Uno Ainsoo enne võistluste algust ühe osalejaga.
Ainsool, kes ise lõpuks tubli 20. koha saavutas, mõlkus podkidnoi Eesti meistri väljaselgitamine mõttes juba ammu. „Lugesin kuskilt, et Venemaal olid podkidnoi meistrivõistlused, kus mingi jalgpallur võitis ja malekuulsus Anatoli Karpov tuli kolmandaks," meenutas ta, "siis otsustasin, et sellise asja peab Eestis ka tegema, meil oskavad kõik podkidnoid mängida."
Turaka ja podkidnoi vahele Ainsoo võrdusmärki tõmmata ei luba.
Turakas on mängu üldnimetus, millel on palju alaliike. Nii nagu on üldnimetus ka kabe, ent mängitakse vene, brasiilia, inglise ja rahvusvahelist kabet. Podkidnoi on üks turaka 40 alaliigist. Igal alaliigil on omad kindlad reeglid.
Ainsoo pole kuulnud, et veel kuskil riikides sel kaardimängualal meister selgitatud oleks. „Aga kui me nüüd selle ära teeme ja suure kella külge paneme, siis tulevad teised ka kaasa," ei välista Ainsoo tulevikus ka maailmameistrivõistlusi. „Ma arvan, et idaeuroopa maades podkidnoid ikka mängitakse - see on slaavi päritolu mäng ju," sõnas korraldaja.
Tartus mängiti väga lihtsustatud süsteemis, et osalejail oleks kerge mängida ja õnne osa oleks võimalikult väike. Et turniiril oleks juures ikka võimalikult suur sportlik mõõde.
Sport nagu ikka
Kaardimäng on Ainsoo veendumuse kohaselt ikkagi sport. „Nii nagu male ja kabe on sport, nii nagu iluuisutamine on sport," võrdles ta. "Igasugune võistlusala, kus tulemus on mõõdetav, on sport."
Olümpiaalani on podkidnoil veel pikk maa ja esimesel Eesti meistril - 28-aastasel tartlasel Matis Meriveel - veel riiklikule preemiale loota ei tasu. Korraldajad katsid kõik võistluskulud ja soetasid auhinnad osavõtumaksust ning sponsorite abist. Ent valitsusel tasub igaks juhuks mõni rahapakk kõrvale panna - juhuks kui Ainsoo-sugused entusiastid MMi korraldamiseni jõuavad ja sealt eestlane tiitli koju toob.