Jaak Laarman : püsivaid mälestusi lagunevast majast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane sõda jättis jäljed ka inimeste tervisele. Sõjajärgseil aastail oli laste ja noorte hulgas levinud luu- ja liigesetuberkuloos, mille ravi vältas aastaid, patsient pidi lamama, liiges kipsis. Nende ravimiseks asutati 1946. aastal Kalevi tänava majades 13/17 laste luu- ja liigesetuberkuloosi sanatoorium, samasugused raviasutused olid ka Nõmmel ja Narva-Jõesuus.
Et laste haridustee ei katkeks, avati sanatooriumi juures kool. Õpiti üldhariduskooli õppeplaani järgi, kuid mõned erinevused siiski olid puudusid kehalise kasvatuse tunnid, tööõpetust oli rohkem.
Kaua aega töötas meil tubli tööõpetuse õpetaja Helene Eomõis, kes oli oma ettevalmistuse saanud juba Eesti Vabariigi ajal. Tema juhendamisel valmistasid õpilased nahk- ja metallehistöid, sest seda on võimalik teha ka lamades ja voodil istudes. Õpilaste töid eksponeeriti näitustel ja suurim tunnustus oli meie sanatooriumi õpilaste töödele pronksmedal Brüsseli maailmanäituselt.
Majas 13 elasid vanemad lapsed, nr 17 majutas nooremaid. Vooditel olid rattad all, et neid oleks kergem ühest kohast teise toimetada. Poisid ja tüdrukud elasid eraldi palatites, õppetundide ajaks paigutati nad aga ümber klasside järgi.
Õues kahe maja vahel oli solaarium, suvel päevaajal viidi voodid mööda trepp-laudteed sinna. Kui päike kuumalt kõrvetas, sai riidest katted ette tõmmata.
Maja ees oli suur õu ja aed, linna müra suurt ei häirinud, puud ja põõsad ümberringi hoidsid tänavatolmu kinni.
Laste eest kandsid hoolt õpetajad-kasvatajad, arstid-õed ja sanitarid. Neid meenutatakse tänutundega. Mina töötasin selles koolis matemaatikaõpetajana 19541983.
Aja jooksul tuberkuloosihaigete hulk vähenes, siis võeti sinna ka muu diagnoosiga, kes enamjaolt olid kõndijad. See tõi muudatusi ka meie ellu, kool hakkas kandma nime Tartu sanatoorne keskkool. Meil oli õpilasi kõigis klassides ja esimene lend lõpetas keskkooli 1957. aastal.
Iga nädal olid kinoseansid, meil oli mitu kitsasfilmi- aparaati. Tegutsesid kinotehnika-, foto- ja mitu muud huviringi nii mõnigi elukutsevalik sai siit alguse.
Kevadel oli kesk- ja vanema astme õpilastel kahenädalane õppepraktika. Õue mäeküljele rajati kiviktaimla, mille eest õpilased hoolitsesid õpetaja Endla Uiga juhendamisel. Suuremad poisid tegid puutööd, parandati treppe ja aeda, valmistati õue istepinke. Maja ümbrus hoiti korras oma jõududega.
Olen hiljem sellest majast korduvalt mööda käinud, kurb on ta lagunemist vaadata. Praegu on ka viimane aeg asja kallale asuda. Suur osa konstruktsioonidest tuleb asendada uutega, aga maja väliskuju on võimalik taastada.
Tallinnas oli Poska maja lastud käest ära minna, aga see tehti korda, saame meie ka Kalevi tänava maja päästa. On vaja avada pangaarve, kuhu soovijad saavad oma annetusi üle kanda aitajaid kindlasti leidub.