Kes tahab teada, kuidas mõtleb ja kirjutab tõeline vene aristokraat, lugegu raamatut «Kodumaa. Mälestused». Nüüd on Eestimaalt pärit, vaimult ja tegudelt suursuguse mehe teos ilmunud ka eesti keeles.
Aristokraat peegeldab revolutsiooni koledusi
«Kodumaa» on kirjutanud vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski. Ta sündis Keila-Joa mõisas ehk Fallis aastal 1860 ja suri pagulasena Hot Springsis (USA) aastal 1937.
«Minu vanaema magamistoa aken avanes kose poole,» kirjutab Volkonski. «Mustvalge gooti mööbel; punaste lillekestega hele sits; portreed, vaasid, mälestused. Minevik puudutab ja hüüab teid hellalt kõikjal üle Falli.»
Volkonski ja Volkonski
Nii on tõlkinud oma vanavanaonu meenutusi lapsepõlvekodust Peeter Volkonski. Ja kuigi eestimaisest elust teeb vürst Volkonski «Kodumaas», oma mälestuste kolmandas osas, pikemalt juttu ainult selle alguspeatükis «Fall», on see teos meile ometi väga oluline tervikuna.
Õieti tundub raamatu teine pool, alates peatükist «Kolkas», esimesest poolest palju mõjusam ja on kohati lausa vapustav. Selles peegeldab vürst Volkonski senise ühiskonnakorra hävingut, kultuuriväärtuste jalge alla tallamist, vägivalla ja loomalikkuse pealetungi, kodumaa rüvetamist, mille kõik tõi kaasa revolutsioon.
Luuletaja eessõna
Muidu suurepärases raamatus mõjus üleliigsena Marina Tsvetajeva eessõna, mida see traagilise saatusega luuletaja ise nimetab apoloogiaks.
Apoloogia tähendab kaitsekirja. Vahest tuli «Kodumaad» aastal 1923, kui see ilmus esmatrükina Berliinis, tõesti kaitsta eeldatavate rünnakute eest. Tänapäeval pole selleks mingit tarvidust. Eriti tarbetu on sellises vormis apoloogia, mis kohati meenutab panegüürikat ehk ohjeldamatut ülistust.
Vürst Volkonski raamat suudab ise enda eest seista. Seepärast on ka siinne tilluke kirjapanek vaid juhatus neile, kes seda teost ei teaks muidu värskete raamatute riiulilt otsida.
Raamat
Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski,
«Kodumaa. Mälestused», tõlkinud Peeter Volkonski,
kirjastus Varrak,
Tallinn 2013,
375 lk.