Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Muusikapäevi ühendasid lõbu ja loovad välgatused

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaanus Nõgisto | FOTO: Muusikapäevade arhiiv

Muusikud meenutavad Tartu muusikapäevade ürgaega ja räägivad esinemisest juubelikontsertidel.


Erkki-Sven Tüür

In Spe astub esimest korda üles täies originaalkoosseisus pärast 1982. aastat. Kavas on nii minu kui Mart Metsala lugusid aastatest 1979–82 ja midagi päris uut ka.

Esimestest Tartu muusikapäevadest aastal 1979 meenub see, et In Spe eelset bändi, mille nimi oli Esra, sinna ideoloogiliste kontrollijate valvas silm ei lubanud. Aastal 1980 In Spe nime all, uuenenud koosseisus – kitarri tuli mängima Riho Sibul –, õnnestus meil esinemiskõlblikuks kvalifitseeruda.

Mulle isiklikult tõi see kaasa esimese avaliku tunnustuse loomingulise tegevuse eest, mu lugu «Sümfoonia seitsmele esitajale» sai parima muusikateose preemia, In Spe oli koos ansambliga Haak parima bändi preemia vääriline.

Eks see auhindamine oli nagu ta oli, nõukogude tingimustes käis see muidu rock’n’roll'ile mitteomane premeerimine sihukese avaliku noorteürituse libedamaks läbiviimiseks ilmselgelt asja juurde.

Kogu õhkkond oli ses mõttes vaimustav, et moodustas üleüldisele nõuka-hallusele täieliku ja teravmeelse kontrasti, alates Volgi naljadest ja lõpetades puhtmuusikaliselt eredate loovate välgatustega.

Peeter Volkonski

Esitame ühe uue asja, mille nimi on «Kojujõudmine» ja mis vältab alla poole tunni. Osalevad naiskoor ja meeskoor ja Vanemuise sümf. Bänd on ka – Rosta Aknad. Tekst on Homeroselt, «Odüsseiast».

Kõige eredamalt tuleb meelde koosolemise, kokkusaamise tunne. See oli täiesti eriline, pidupäevatunne.

Jaanus Nõgisto

Meie trio, mis kannab eriti originaalset nime Kappel/Nõgisto/Steinfeldt, esitab korraldajate soovil paar Tartu muusikapäevade kontekstis tähenduslikku lugu, mille hulgas on kindlasti «Ei mullast» ja «Üle müüri», mida 30 aastat tagasi esitas samal laval ansambel Ruja.

Tookord toimus seal ka publikuhääletus, kus meie loomingut – kuidas seda nüüd öeldagi – isegi oluliseks peeti. Ka tänapäeval pole meil, nende lugude autoritel, põhjust piinlikkust tunda ja seepärast mängime me neid lugusid heal meelel.

Aga vähemalt mulle on eriti oluline see, et me esitame ka täiesti uut muusikat, mis on inspireeritud meie praegusest koostööst Joel Steinfeldtiga.


Esimesed Tartu muusikapäevad olid erandlikud ka selle poolest, et žüriid või erapoolikutest targutajatest koosnevat asjatundjate jõuku polnud kohale taritud.

Juba mõne aasta pärast sain oma silmadega näha, kuidas kompleksides spetsialistid eelistasid ja väärtustasid üht žanri või stiili teisele ja suunasid kogu muusikalise fookuse instrumentaalse džässroki valdkonda. Asi läks kuidagi nagu väga sportlikuks kätte.

Tookord, esimestel muusikapäevadel, kui eesti rokk oli veel noor ja vägagi suguvõimeline, ei kulutatud liigselt aega igasugusele ametlikule jamale ja poosetamisele, vaid musitseeriti ja ka pummeldati nii et tolmas. Aga eks esimene armastus jääb igaveseks meelde.

Riho Sibul

Ma olen muusikapäevadel In Spe esimese koosseisuga. Me mängime mõned vanad ja mõned uued lood. Esinen ka koos kahe kalli sõbra ja kolleegi kitarristiga – Robert Jürjen­­dali ja Ain Aganaga. Me improviseerime kolmekesi.

See vajaks pikemat meenutamist. Paukselt tuleb meelde Sepapoisid, see oli omal ajal väga lööv ja vägev asi. Ja meelde tuleb palju muudki.

Jaan Elgula

Justament pakub kuulata seda, mida me ei ole tükk aega, vahest kümme aastat kuulata pakkunud.

Kuna lahkelt anti kasutada Vanemuise sümfooniaorkestrit, siis me teeme sellise kava, kus me mängime koos orkestriga mõningaid tuntud lugusid ja samas mõningaid väga vähe tuntud lugusid.

Dirigeerib meie väga hea sõber ja sõna otseses mõttes minu relvavend Tonio Tamra. Ta on ka kõikide lugude seaded teinud. Üks lugu on raudselt sellises stiilis, mida keegi ei oska oodata. See on kantrist ja rahvalikust muusikast ikka väga kaugel.

Kõige naljakam, mis kohe meelde tuleb, on 1980. aastate alguse pillimeeste jämmid, mis olid Elva restoranis. Seal võeti rihm maha ja kõrtsu laval käisid väga vahvad projektkollektiivid.
Volkonski oli altpoolt tuleva initsiatiivi korras n-ö pealeajaja, kes võttis jämmi vedamise enda peale. Laval oli näiteks selline naljakas kollektiiv, kus olid ainult venelased ja kitarri mängis Vassiljev.

Jämmimine oli tore ja naljakas. Mina, noor ja roheline, vahtisin suu lahti ja kõrvad laiali, kuidas ässad mõnusalt aega maha võtsid ja vahvalt mängisid.

Ja Elva kõrtsi jämmiõhtult sai ansambel Justament endale nime. Enne olime Miks Jutita, aga see tobe nimi ei jäänud Tiit Kõrvitsale meelde. See vana Kukerpillide mängija tahtis hirmsasti meiega jämmil kokku saada ja ta käis seal ringi ja kiusas kõiki küsimisega, kus need Justamendi poisid on. See tundus kõigile naljakas ja lõpuks jäigi meile nimeks Justament.

Tõnis Mägi

Seekord oleme laval kahekesi Jarek Kasariga, klahvid ees. Jarek laulab omi tekste, minul kõik oma tekstid ei ole, on ka midagi eesti luuleklassikast.

Vanadest musapäe­­vadest tuleb kõige eredamalt meelde Vürst kõikide oma huvitavate kavadega, eriti muidugi Rosta Aknad ja Majakovski tekstidega laulud. See on jäänud helgelt meelde.

Eks olnud ju musapäevade ajal palju kihvte asju. Paljude tuhmunud mälestuste kõrval on aga erakordselt hästi meelde jäänud just see, mis Volki puutub.

Väino Land

Fix teeb poole oma kavast koos Jüri Rosenfeldiga ja see on täiesti selge, et siis on laval bluus. Ja vaevalt me suudame lühikese ajaga uut suunda muusikas välja mõelda, nii et kavas on blues nagu bluus ikka.

Ja kuna Fix on mitmežanritegija, siis poole kava pealt läheme edasi Fixi lugudega. Selge on see, et asi lõpeb tsirkuse või «Tsirkuse» või mõlemaga.

Minul seostub see Alo TVga, sest Alo TV näitab kogu aeg vanade muusikapäevade salvestisi. Neid vanu videoid on huvitav jälgida just selle pärast, et näha, kuidas tol ajal pakutud laulud on emotsioonide poolest läbi aja teisenenud.

Näiteks Henry Laksi ja Seitsmenda Meele «Tulen kui leebe tuul» tundus mulle muusikapäevadel natuke estraadilik, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et see oli üks paremini tehtud lugusid sel ajal.

Tookord tundus ka väga kihvt, kui tehti Jimi Hendrixit, aga täna enam see nii kihvt ei tundu.

Ivo Linna

Härra Habicht helistas mulle ja küsis, kellega ma teeksin muusikapäevadel viis-kuus lugu. Sel ajal algas meil Tartu ansambli Supernovaga plaadi lindistamine ja ma pakkusin välja, et teeksin need lood just selle bändiga. Ja 1. mail me nüüd siis seda ka teeme.

Muusika poolest tuleb praegu kohe meelde ansambel Sepapoisid. See oli täiesti ettekujutamatu, et Vanemuise püha kontserdisaali lava veetakse tonnide kaupa rauakola täis.

Seda hakkasid taguma trummilööjad, kelle nimed olid pööratud teistpidi, näiteks Kõrvitsa Arts oli Arvitsa Kõrts ja Paap Kõlar oli Kõõp Palar, ja nii edasi. See, mis lavalt tuli, oli ikka võimas. Ja see oli nii kuramuse eriline.

Kohe tuleb veel meelde ka see, ma kuulasin muusikapäevade ajal esimest korda ansamblit Seitsmes Meel, rääkimata Rosta Akendest ja teistestki.

Ma käisin peale esinemiste musapäevadel ka niisamuti jobutamas. Praegu tundub see uskumatu, aga esimesest sekundist, kui sa Tartu jõudsid, kuni lahkumishetkeni käis pidu, ükskõik, kas sa tahtsid seda pidu või ei tahtnud.

Ja see pidu ei olnud selline, et inimesed jõid ennast kurguauguni täis ja oligi kõik. Ei! See oli kommuni­­kee­­rumine ja seltsielu ja lõbu.

Tagasi üles