Jüri Kõre: passiivsed noored ja aktiivsed vanad

Jüri Kõre. Foto: Pm

Aktiivsena vananemise ja põlvkondade solidaarsuse Euroopa aasta hakkab tasahilju, ilma Eesti inimestesse nähtavat märki jätmata läbi saama. Ametlik info sotsiaalministeeriumi koduleheküljel ütleb, et aasta põhisündmusteks on avaüritus veebruaris, ajakirja Sotsiaaltöö erinumber ja lõpuüritus detsembris. Lisaks Euroopa Liidu ühisprojektid.

Näiteks on 2011. aasta lõpus ELi avaliku arvamuse monitooringusüsteemi Eurobaromeeter
raames tehtud kaks ulatuslikku uuringut. Üks neist on tavapärane igast riigist tuhat vastajat haarav kvantitatiivuuring ja teine palju harvemini harrastatav saja eaka eurooplase lugu käsitlev kvalitatiivuuring.

Ühisprojektiks saab nimetatada ka vastavat kodulehekülge, mis informeerib avalikkust kõigis liikmesriikides toimunust ja toimuvast. Sellelt leiab tavapäraseid üritusi (aasta seeniori valimine, eakasõbraliku kogukonna (omavalitsuse) konkurss jne).

Polegi kättesaadav!

Aga on ka uuemaid ja innovaatilisi ettevõtmisi. Näiteks erasektorile ra has tus küpsesse arendusfaasi jõudnud infotehnoloogiaprojektide võistlus. Kahekümnest esile tõstetud projektist pärineb valdav osa läänepoolsest Euroopast, idast vaid üks Tšehhi ja üks Ungari arendustöö.

Sisu poolest on enamik sõelale jäänutest meie spetsialistidele tuntud, need kuuluvad telemeditsiini, e- ja m-tervise, koduhoolduse ja -õenduse töötajatele vajalike IT-põhiste töövahendite ning teleturva (mitmesugused hädakutsungisüsteemid) valdkonda. Või pakuvad eakatele, kes ei ole selgeks õppinud tavaarvuti kasutust, tahvelarvutipõhiseid kommunikatsioonivõimalusi.

Paraku on selliseid lahendusi meie praktikasse jõudnud ainult üksikuid. Tõsi, erasektor kasutab interneti- või mobiilipõhist suhtlust kliendiga aktiivselt. Eurobaromeetri küsitlusele vastates on 49 protsenti Eestis intervjueeritutest tunnistanud, et moodsad tehnoloogiad on neile kättesaamatud või nad ei saa nende kasutamisega hakkama. See on küll ELi keskmisest parem (tervikuna on tehnoloogilisi raskusi 53 protsendil ELi kodanikest), kuid ei ole kooskõlas meie teadmisega, et e- ja m-teenused jms on kõigile või peaaegu kõigile kättesaadavad.

Iseenesest ei ole midagi hullu, et me ei ole ühes pisut propagandamaigulises ürituses viie tublima (aktiivsema) hulgas. Terve eelneva kümnendi, 2000.–2010. aasta jooksul oli ju sotsiaalne kaasatus üks ELi esiletõstetud teemasid. Sellega seotud kitsamad küsimused (tööhõive, haridus, tervis, vaesus, osalus jne) moodustavad ka eakate aktiivsuse või passiivsuse aluse.

Samad probleemid jäävad päevakorrale järgneval Euroopa Liidu rahastamisperioodil ja on valitud üheks Eesti prioriteetseks rahastus valdkonnaks.

Käesoleval ajal, kui noorte töötus on jõudnud mõnes riigis uuema aja tippnäiduni, on päevakajaline pigem noorte aktiivsuse toetamine. Siiski pole ükskõik, mida me oleme eespool nimetatud kümnendist ja käesolevast aktiivse vananemise sildi saanud aastast õppinud ja oma edaspidises tegevuses arvesse võtame.

Soovid ja tegelikkus

Alustame mõnest faktist, mida Eurobaromeeter vananemise ja eakate elu-, töö- ja
pensionikorralduse uurimisega «avastas». Ühe üsna argipäevase küsimuse «Kas teil on mõnikord raskusi olnud arvete maksmisega» vastused on Eurobaromeetri uurijad põhjalikult läbi mänginud koos rahuloluhinnangutega. Need puudutavad eri eluvaldkondi (tervis, töö, elamistingimused, igapäevaelu, isiklikud suhted).

Kõige vähem pole arvete maksmisel probleeme mitte sellel rühmal, kellel on hea töö, hea tervis või muud sellelaadsed näitajad, vaid hoopis neil, kel on korras isiklikud ja peresuhted. Keskmiselt on arvete maksmisel raskusi olnud viiendikul küsitletutest, väga heade peresuhetega rühmas aga ainult seitsmendikul.

Töökangelaseks olemine või sportlik eluviis üksinda ei taga turvalist pensionipõlve, perekond on ja jääb sellel ajajärgul lõplikuks raskuste või murede lahendajaks.

54 protsenti Eestis intervjueeritud inimestest on valmis jätkama pensioniea saabudes töötamist, ELi keskmine on 33 protsenti. Kuid silmas pidades meie väikseid pensione ollakse töötamisega nõus valdavalt praegustel tingimustel, st pensioniealine saab täistöötasu ja pensioni.

Läänepoolsetes riikides on hinnatud teistsugune skeem: 65 protsenti eakatest nõustuks osaajaga töö ja osapensioni saamisega. Kõrvutades töösoove tegeliku rakendusmääraga (65–69-aastastest töötab 20 protsenti, 70–74-aastastest 15 protsenti) on vahe väga suur.

Seadavõrd, kuidas see protsent suureneb (kui suureneb), kasvab ilmselt mõnedel poliitikutel kihk töötavate eakate pensionitingimusi muuta (pensione vähendada). See võib kokkuhoiu asemel anda aga oodatule vastupidise tulemuse: tööst loobumise ja pensionikassasse sissemaksete vähenemise.

Kogu erinevust töösoovide ja tegeliku töötamise vahel ei saa seletada diskrimineerimisega. Küll aga ühte osa. Iga neljas intervjueeritu on kas ise tundnud või olnud tunnistajaks eakate tööalasele tõrjumisele.

Tõrjutute suhtarv pole küll ELi keskmisest (20 protsenti) palju suurem, kuid annab märku sellest, et sooline diskrimineerimine pole ainus probleem, millega uhkelt kõlavate siltidega – kantsler, volinik, ombudsman ega – uste taga istuvad ametimehed peaksid tegelema.

Hooldajate soovid

Paindlikkus on teema, mida tõstetakse esile seoses vananemisega üldiselt või sellel elujärgul aktiivsuse säilitamise, aga ka eakate hooldusega. Eakate hooldus kui eri põlvkondi puudutav probleem on terav ka Eestis.

See kohustus lasub küsitluse andmetel 17 protsendil Eesti täisealistest elanikest. Rahvastiku
vananedes hooldatavate hulk suureneb ja hooldus muutub keerukamaks. Perede vaesus ei luba oma töö kergendamiseks kuigi palju kasutada uusi tehnoloogiaid, abivahendeid jms.

Teisalt nõuavad tööandjad kõigilt, ka hoolduskohustusega töötajatelt, järjest pingelisemat tööd. Nii lõpeb mõnikord hooldaja jõud enne hooldusvajaduse äralangemist.

Eesti intervjueeritud näevad seda tööd kergendavate või hooldajat toetavate valitsuse esmaste sammudena otsest või kaudset majanduslikku abi: 52 protsenti peab vajalikuks hooldajatoetuse suurendamist, 29 protsenti hooldusaastate lisamist pensionistaažile praegusest suurema koefitsiendiga.

Kuid tähtsad on ka tööturu paindlikkuse tegurid: 38 protsenti soovib paindlikku tööaega, 26 protsenti osaajaga töötamise võimalust, 21 protsenti lisapuhkust ja 21 protsenti õigust naasta pärast hoolduse lõppu endisele töökohale.

Need on teemad, mida paindlike töösuhete saabumist tõotava töölepinguseaduse arutelu ajal 2009. aastal aktiivselt ei käsitletud. Kuid kindlasti on hooldajate seisukohast tegemist lahendustega, mis vääriksid käsitlust detsembris omastehoolduse arutelu plaaniva riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil.

Lõpuks eestlaste hinnang ühiskondlikele institutsioonidele eakate poliitikale pühendatava tähelepanu kohta, skaala on –10<–>+10. Valitsus +0,5, omavalitsused +3,3, ärisektor –0,1, mittetulundussektor +6,1.