Sul on vaja taksot. Takso seisabki silmaulatuses, aga sisse istuda ei tohi enne, kui sõiduk tõmbab mõne meetri jagu maad edasi ja sina, sõita soovija, viipad siis eelnevalt sõlmitud salajase kokkuleppe kohaselt taksojuhile, nii et ta saab uuesti peatuda, sina sisse istuda, turvavöö kinnitada – ja sõit võib lahti minna. Teine võimalus on tellida telefoni teel su kõrval seisev takso dispetšeri vahendusel – sinnasamasse.
Kuidagi liiga keeruline, et mitte öelda absurdne, eriti veel kui hakata siit edasi harutama võimalikke skeeme, kuidas just peatunud või väljaspool taksopeatust seisvasse autosse ikkagi sisse saada.
Tartus teeb asja keeruliseks see, et taksokliendile meelepäraseim 8-kroonise kilomeerihinnaga sõitev takso on seni 12-krooniste kõrval vähemuses. Nii pole säästlikkusest lugupidaval inimesel sugugi ükskõik, kas minna üle tee ametlikku taksopeatusse või saada siiski sõita tee ääres või parkimisplatsil juhuslikult seisva kaheksasega. Aga ta ei tohi... ja jälle algusesse tagasi.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi määruse alusel on linnavalitsus kui teede omanik määranud taksopeatuste kohad ja mujal tuleb neid käsitleda kui teiste autode parkimisvõimaluste ahistajat. Niisiis autoomanik ikka üle kõige, autota kiirustaja aga peab leppima teadmisega, et meil on üha sagedamini kombeks lihtsaid asju keeruliseks ajada. Ja seda, paraku, mitte üksnes taksonduses.