Lõviosa tartlasi ilmselt ei tea midagi linnavalitsuse kavast lubada ehitada turbaelektri ja soojuse koostööjaam. Tore asi, kooskõlas tänapäeva energeetilise suunitluse ja rohelise maailmavaatega, eks ole. Aga … mitte siis, kui see ehitatakse Tähtvere väljale, kust valitsevad tuuled toovad suitsu, tolmu ja muu sellega kaasneva Tartu linna peale.
Löögi alla satuvad Tammelinn (ka haiglad!), Veeriku, Tähtvere (ka maaülikooli laborid ja tornühikas), Supilinn, Raadi, ka Kvissental. Aga mitte ainult need linnaosad. Teatud, ja mitte nii haruldaste, ilmaolude korral levib saaste piki Emajõge ka kesklinna ning sealt isegi Annelinna.
Tuletagem meelde, et Vorbuse laudad, mis asuvad linnast kaugemal, tuletavad ennast aeg-ajalt meelde isegi vangla piirkonnas. Vägisi jääb mulje: keegi tahab tartlasi linnast välja suitsetada, nii nagu jahimehed teinekord suitsetavad rebaseid nende urust.
Saaste on olemas
Millega siis linnavalitsus sellist käitumist põhjendab? Volikogus asja arutamisel kõlasid linnapea Urmas Kruuse suust argumendid, mida tahaks kohe linnarahvalegi tutvustada. Küsimusele elukvaliteedi kohta vastas linnapea, et kuigi objekt toodab nii õhu-, müra- kui ka lõhnasaastet, ei ületa need lubatud normväärtusi.
Kuid nendes normides, mida minu teada Euroopa Liit kavatseb karmistada, on toodud maksimaalsed väärtused, mis massiliselt probleeme veel esile ei kutsu. Kuid olemas on ka teistest palju tundlikumaid inimesi.
Kohe jõujaama lähedusse jääb maaülikooli ühiselamu, kus elab ka imikuid. Huvitav, mitu astmahoogu, allergiat või muud komplikatsiooni peab tekkima, enne kui jõuab pärale vajadus hoida linnaõhk võimalikult puhas?
Võib ju kirjutada arvamusi, et selle ja selle saastega pole asi hull, aga ka süütu veeaur on probleem, kui seda on liiga palju. Kuid ärgem unustagem, et turba koostis on varieeruv ning selles leidub ka mitmeid metalle. Ja mitte vähe. Kasutati ju tuhat aastat tagasi turvast raua sulatamise toormena. Ja osa turbas sisalduvatest elementidest on vägagi mürgised.
Teema arutelul viidati ka AS Fortumile, kuid see jaam asub linnast «õigel» pool – valitsevad tuuled ei too suitsu ja muud saastet linna. Pealegi on tegemist suurtootmisega. Uue jaama võimsuseks plaanitakse 19,7 MW, Fortumil on see umbes neli korda suurem. Suurtootja puhastusseadmetele esitatavad nõuded on aga karmimad ja saastus seega väiksem.
Kummalised väited
Arutelul väitis linnapea, et ehituskava on maaülikooliga kooskõlastatud ja et sellel on suur huvi jaama kiire käikuminemise vastu. Kuna ma tean, et maaülikoolis asuvad mitmed laborid, kus tehtavate peenanalüüside juures on tähtis, et õhk ei oleks asendunud veeauru ega CO2-ga, küsisin maaülikooli rektori seisukohta. Ja siis selgus, et tema kuulis turbaelektrijaamast alles minu käest …
Arutelul süüdistas linnapea kriitikuid, et need ei hooli inimestest, aga uus jaam alandab sooja hinda. Kui palju uus jaam hinda alandaks, ta ei osanud öelda. Küsimusele, kas on arutatud ka teisi variante, oli linnapea sunnitud vastama sisuliselt eitavalt.
Tegelikult on soodne variant olemas: lisada mõned torujupid ja kogu Tartu saaks kütet Fortumilt. Enamikule piirkondadele tähendaks see ka sooja hinna alanemist. Päris kindlasti oleks see ka palju kiirem lahendus, kuid Fortumiga sellist varianti arutatud pole. Need oleksid ju teised ettevõtjad …
Kuid põhiküsimus on siiski mitme piirkonna elanikes. Inimestes, kes on oma raha kulutanud selleks, et saada endale puhta õhuga kodukoht: kes on kas ise kõhu kõrvalt ehitanud maja, kes rajanud aiad ja kellest paljud maksavad tänini maja- või korteriostu laenu.
Nad on seda teinud linnaosades, mida siiani on peetud Tartu puhtaimateks ja kus elamute hinnad on seetõttu olnud kallimad.
Küsimusele nende inimeste huvide arvestamise kohta vastas linnapea, et «me ei saa tänases faasis öelda, et meil oleks kohustus olnud, et elanikkonnaga selles faasis neid asju täna juriidiliselt kooskõlastada».
Ilmselt on ära unustatud, et Tartu linnavalitsus on paika pandud Tartu elanike eest hoolitsemiseks sõltumata sellest, kas juriidilist kohustust mingiks kuupäevaks midagi teha on või ei ole. Kahjuks võib Eestist leida palju näiteid asjaajamistest, kus algul väidetakse, et on veel vara, aga varsti öeldakse, et nüüd on juba hilja, kulutatud on nii palju raha jne ja lihtsalt tuleb edasi minna.
Asi ei ole erinevates arvamustes ühe probleemi kohta ega opositsiooni-koalitsiooni dialoogis, mis vahel läheb ka kaunis teravaks. Asi on selles, kas eelistada ühe ettevõtte huvisid paljude linnaelanike tervisele. Pealegi saab keskkonna kvaliteet löögi, olenemata sellest, kas saaste kasv mahub mingi normi piiresse või ei mahu ja kas see on juriidiliselt lubatav või ei.
Volikogus kõlanud ähvardus koguda kas või 10 000 allkirja turbajaama projekti vastu pole erakondade kemplemine, vaid valik, kas Tartu säilitab puhta õhuga linna maine või ei. Need allkirjad tähendaksid üksiti umbusaldust linnavalitsusele, aga kas on hädavajalik minna seda teed? Või leidub siiski lihtsam lahendus?