Lõbusa loomuga tuhkur magab talve maha

Pärast seda, kui Kivivarede perre võeti Susanna Caroline ehk Sussa, läks Webster Thomase ehk Tuki elu natuke raskemaks: Sussal on nimelt hirmus tahtmine Tuki nina ja kõrvu lakkuda, teda pesta ja tema eest hoolitseda. Nii peab Tuki vahel ennast pealetükkiva naisterahva eest lihtsalt ära peitma. Foto: Sille Annuk

Mare Klaose ja Andres Kivivare maja uksest sisse astujate saapaninad satuvad kiirelt üsnagi lühinägeliku uudistamise ja aktiivse nuuskimise ohvriks – valgetuhkur Susanna Caroline ehk Sussa tahab külalistega esimesena tutvust teha.

Pere teine tuhkur Tuki (europassi järgi Webster Thomas) ei suhtu külalistesse üldse nii avatult ja rõõmsameelselt kui Sussa. Algul piilub ta võõraid kaugelt, siis jookseb elutoa madala laua alla varju.

Kui Mare ta julgustuseks sülle võtab, peidab poiss pea emme õla peale ja keeldub kategooriliselt külaliste poole vaatamast. Mida ei näe, seda pole olemas.

Sussa üritab samal ajal tutvust teha seina äärde jäetud kottide sisuga, nuusutab ja lakub üle uute inimeste käed, pistab huvi pärast nina pluusi alla ja läheb siis ka emme käe peale lösutama. Tegelikult on tuhkrutel pärastlõunal uneaeg.

Must minevik

Tuhkrute võime igal ajal ja igas kohas magama jääda on üsnagi hämmastav. Teinekord märkab perenaine, kuidas loom on keset mängu diivani seljatoele norisema jäänud, jalad taeva poole. Talvisel ajal on see eriti tavaline, siis on magamine tuhkrute peamine ajaviide.

Tukit pärast esimest süllevõtmist enam põrandale ei lastagi, kuigi ka tema tahaks külalised lähedalt üle vaadata. Nimelt ei ole Tuki paturegister hammustamiste poolest päris puhas ning parem karta kui kahetseda.

Ei tea, kas on põhjuseks hirm, ärritus või soov näidata oma peremeheseisust, igatahes  otsustab ta demonstreerida, kuidas tema haisunäärmed täpselt töötavad.

Tuki tuli Mare ja Andrese majja väiksena 2006. aasta varasügisel. Sussa, kes on Tukiga ühevanune ja ka lähedalt sugulane, võeti perre umbes aasta hiljem.

Noorel tuhkrupreilil oli selleks ajaks seljataga kaks koduvahetust ning hooletud omanikud. Tulles oli ta räbal, ebamäärast värvi ning kõrvad pungil vastikutest lestadest, kes majapidamises kohe rõõmsalt levima hakkasid.

Sussa keha ja hinge ravimine ning lestadest lahtisaamine oli pererahvale raske ja närvesööv tegevus. Tuki võttis sugulase õnneks kohe omaks – seda, et selline leppimine sugugi väga tavaline pole, said Andres ja Mare teada alles hiljem. Praeguseks on Sussast saanud rõõmsameelne loomake, kes ilmselgelt on hea elu eest tänulik.

Mõlemad tuhkrud on endale oma lemmikinimese välja valinud. Sussa eelistab pigem Mare süle, Tuki hoiab jälle rohkem Andrese poole.

Intelligentne loom

Kord, kui Andres pidi ööseks Tallinna jääma ja magamamineku aeg kätte jõudis, oli Tuki päris nõutu. Ronis voodisse peremehe koha peale ja vaatas Marele otsa, nägu nagu suur küsimärk – kus on?

Tuhkru pidamine nõuab omanikelt nii raudseid närve kui ka head huumorimeelt.

Tuleb osata näha naljakat külge näiteks selles, kui tuhkur on otsustavalt oma lemmikmängu-asjaks valinud triikraua ning enda lõbustuseks rallib sellega mööda vaipa edasi-tagasi.

Alles üsna hiljuti said Andres ja Mare teada, et nende tuhkrud pole teiste omadest teps mitte kehvemad. Potitaimed olid majas kenasti ja rahulikult elanud, kuni elutuppa jäi ripakile suur tühi pappkast.

Tuhkur pole loll loom – kast nügiti postamendini ja sealt ulatus kenasti juba ka lillepottideni. Sellest, mis pilt kojutulnud pererahvale avanes, ajalugu vaikib.

Tuhkur ei sobi kindlasti igaühe lemmikloomaks. Ta tahab palju aega, tähelepanu ja energiat ning tal on oma arusaam sellest, kuidas asjad peaksid käima. Üldjuhul eelistab ta teha seda, mis talle huvitav tundub, ning mõnda asja ei olegi võimalik välja harjutada. Näiteks oma toidu tapmist enne söömist.

See osa tuhkru iseloomus paneb perenaise ainult ohkama, kui ta järjekordselt peab võidetud tomati punaseid pritsmeid köögi seintelt, põrandalt ja mööblilt küürima.