Igaüks näeb linna – olgu see siis oma kodulinn või võõras – erinevalt. Sõltub sellest, mis kellelegi huvi pakub, milline on märkamisoskus ja elukogemus ning veel muust sajast põhjusest.
Eevi Kärdla: kodulinnale mõeldes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linna välisilme muutub lakkamatult, sest linnaehituslikud tõekspidamised, võimalused ja vajadused muutuvad.
Praegu on Tartu üks huvitavaimaid linnaehituslikke piirkondi Riia tänava, Vabaduse puiestee ja Turu ristmik ning selle lähem ümbrus Soola tänava suunas. Kui vaadata siinset ala arhitektuurihuvilise pilgu läbi, siis näeb pilkupüüdvaid uusehitisi: Dorpati hotelli, Taskut, Tartu hotelli juurdeehitist, Tigutorni.
Pooleli ehitus
Kunagisel avaral bussijaama platsil kerkiv moodne kaubanduskeskus Tasku avaneb kogu oma ilus eelkõige jõe poolt, Kaarsillalt vaadatuna. Tundub, et hoone asuks justkui taeva ja vee piiril, sest maja klaaspindadelt peegeldub vastu taevas ja Emajõe vesi omakorda peegeldab hoonet ennast.
Ent kõigel on ka oma hind. Üheks selle ehitusliku iluduse hinnaks on Tasku tagataskusse peidetud bussijaama kitsus ja ebamugavus. Et linnaplaneerijad ja arhitektid koostöös linnavalitsusega mõtlevad oma plaane mitme aasta peale ette, siis võib arvata, et nii bussijaam kui ka selle kõrval paiknev, nüüdseks juba suurte hoonete vahele surutud avaturg on tulevikus mõeldud siit piirkonnast kaduma.
Kui palju linnaelanikul selles küsimuses kaasa rääkida lastakse ja kui palju linnaelaniku arvamust arvestatakse, on muidugi ise küsimus.
Ajad on muutunud ning täiesti arvestamata rahva häält jätta ka enam ei saa. Nii näiteks loobuti kunstimuuseumi ja raamatukogu ühise uushoone loomisest Kaubahoovi pargiplatsil ilmselt just elanike tugeva vastuseisu tõttu.
Pargid – mitmed neist tekkinud Teises maailmasõjas purustatud elamukvartalite asemele – elavad nüüd juba oma elu. Ja kuigi arhitektidel võib olla kiusatus ja ahvatlus neid taas hoonestada, on linnaelanikelgi õigus seista oma harjumuspäraste ja elukeskkonda parandavate pargialade säilimise eest.
Samas tuleb tõdeda, et siin jutuks võetud ristmiku piirkonnas on linnaehitus veel selgelt pooleli. Tigutorni lage ümbrus ootab hoonestamist ning vana kaubamaja hoone kadumine linnapildist on vaid aja küsimus.
Ühelt poolt võib ju tunda kurbustki, et omaaegne linna uhkus vana kaubamaja (valminud 1959–1965) on praeguseks juba ajale jalgu jäänud. Teiselt poolt võime huviga oodata, millist laadi uushoone siia kunagi kerkib – kui see kunagi Tasku ja Hansakeskuse kõrval seisab, siis mõjub ka uus kaubamaja senisest vähem massiivsena.
Majad kui looming
Tegelikult tuleks uute kaubanduskeskuste kerkimise juures – kõige hea kõrval, mis need endaga kaasa toovad – kaasa tunda neile paljudele inimestele, kes peavad keskustes töötama ilma päevavalguseta ruumides. Siinkohal ei saa ütlemata jätta, et vaevalt küll ükski arhitekt ise akendeta ruumis töötab.
Riia, Kalevi ja Ülikooli ristmikult avaneb köitev vaade Riia maanteed pidi kummaski suunas: silla poole vaadates näeb tänapäevast, peaaegu suurlinlikult mõjuvat Tartut ning Riia mäe poole vaadates võrdlemisi uut pilti – kauguses tänavat otsekui lõpetav Balti Kaitsekolledži hoone oma uhke sammasfassaadiga.
2006. aastal kujundati ümber kaitsekolledži esine plats ning viimaks ometi leiti ka mõistlik kompromiss siin kõrguvate hõbekuuskede puhul, mille tulemusel on hoone fassaad puude varjust taas välja toodud.
1960. aastatel sinna istutatud väikesed, kuid aja jooksul kõrgeks kasvanud hõbekuused lõid küll sobiva fooni kunagi platsil paiknenud Lenini mälestusmärgile, ent varjutasid pea täielikult hoone fassaadi, kuigi arhitekt loob ju hooneid linnapildi iluks ja uhkuseks (vajadusest rääkimata), mitte aga täielikuks varjamiseks kõrghaljastuse poolt.
Haljastamisel tuleks ometi ette näha, et hoonete juurde – eriti fassaadide ette – istutatud puud kasvavad kõrgeks, varjavad arhitekti loomingu ja muudavad piirkonna arhitektuurilist väljanägemist.
Senisest julgemalt võiks hoonete juures ja kohavaadete avamisel kasutada madalhaljastust või kärpida kõrghaljastust. Näiteks on Pauluse kiriku fassaad pilgule kenasti avanenud pärast põlispuude kärpimist.
Mitte mürkroheline!
Rohelise mõttelaadiga inimesena olen arvamusel, et ka Emajõe paremkaldal vana turuhoone ja kaarsilla vahel peaks praeguse kõrghaljastuse asemel olema hoopis madalhaljastus – nii avaneks südalinnas vaade jõele ja promenaadile, sildadele ja hoonetele. Jõgi ja selle kaldad hakkaksid südalinna juures taas oma rolli mängima.
(Siinkohal loodan südamest, et rohelised ei tõtta mind nüüd kohe risti lööma. Roheline olla ei tähenda ju ometi seda, et peaks ilmtingimata mürkroheline olema.)
Tartut kui Emajõelinna ilmestavatel sildadel ja nende ümbrusel on kindlasti linnapilti rõhutav aktsent. Oleks kena, kui uute sildade planeerimisel arvestataks rohkem ette, milliseid uusehitisi rajada kummalegi poole silda.
Enne Teist maailmasõda moodustasid Tartu tähtsaimad sillad ja nende otstes asuvad hooned enam-vähem ühtse arhitektuurilise ansambli, nüüd aga avaneb kena vaatepilt vaid kesklinna silla ja kaarsilla juures. Ülejäänud sildade juures on pilt palju kaootilisem.
Igal linnal on oma head ja vead. Kõige selle juures on oluline vaadata kodulinna ikkagi armastusega ning märgata ja hinnata selle jätkuvat arengut. Ja võimaluse korral linnakodanikuna ka kaasa rääkida.
Samal teemal: Merje Müürsepp, «Tartu kesklinnapoeesia sünnib ilust ja inetusest», TPM, 22.12.2008.